Vahepeal juhtus selline tore lugu.
Alumise korruse hull mõrd (idioot naaberi moor, kes on vahepeal tema juurde kolinud teistkordselt), kelle tõttu me aastaid magame kõrvatroppides sest neile meeldib omavahel arveid klaarida öösiti kella kahe ja nelja vahel (sealjuures röökides, musa põhja keerates, asju lõhkudes ja vahetevahel ka sisehoovis poolalasti ükstest sussidega tagudes) lõi kampa ülemise korruse joodikmooriga. Nemad kirjutasid koos kohalikule konstaablile et meie mängivat aeg-ajalt oma korteris muusikat. Päevasel ajal. Kahel korral sel aastal väidetavalt mängisime seda 5 ja 15 minutit pärast kella 23.00. Ja kuna hull mõrd on kunagi politseiakadeemias mingi eriala lõpetanud, on tal politseis ilmselt soodsalt meelestatud tuttavaid. Mistõttu tehti meile väärteoprotokoll (avaliku korra rikkumine, KarS § 262) selle kohta, et selle aasta märtsis olevat me siis mingil reedel väidetavalt öörahu (5 ja 15 minutit, respectively) rikkunud. Ilma selleta, et oleks tuvastatud:
1) mil viisil saab (meie, nende) korter olla avalik koht;
2) kas kumbki neist mõrdadest kodus oli;
3) kas meie üldse kodus olime;
4) kas üldse kuskil muusika mängis;
5) kas muusika, mis väidetavalt neile korterisse kostis, tuli meie korterist (meie majaga külgneb 2 aktiivset baari (sh väravast 0,5 meetri kaugusel avatud baari terrass kus käib läll 12-st hommikul 3-4ni) ning 3 meetri kaugusel akendest 3 maja milles on rendi(loe: peo)korterid ning ise asume põhilises linna peopiirkonnas);
6) kas väidetava muusika helitugevus ületas Tervisekaitse määratud norme;
7) ühtegi politseinikku kohale ei olnud kutsutud (st. täiesti tuvastamata et üldse miskit toimusi);
Härrad-prouad politseinikud ütlesid meie küsiva kõne peale, et naabrite jutust piisab milleks iganes.
jne.
Selle olematu idiootse valekaebuse, mille tagapõhjaks on kahe mõrra ärategemis- ja kontrollivajadus, põhjal tehti meile eile väärteoprotokoll.
KUID – nagu teleturus – SEE POLE VEEL KÕIK!
Kui soovisime väärteotoimikus olevate kaebuste ja muude materjalidega tutvuda ning kohale läksime, öeldi et menetlejat pole kohal ja mitte kuskil keegi ei tea, kus on toimik ning me ei saa sellega tutvuda. Ja et ei tea, millal menetlejahärra tagasi on. Ja et keegi kirjalikult ei kinnita meile seda, et toimikuga tutvuda ei saa.
Minu sümpaatia politseinike suhtes sai tõsiselt kannatada.
Eriti arvestades et vastulauset on aega 15 päeva kirjutada.
Hea, et kõik kõnelused nii telefonitsi kui mentlas viibides on salvestatud.
(Täpsustuseks: ausalt me peame öörahust alati kinni. Ilmselt oleme ses linnas ainsad erandid.)
Reaktsioone? Soovitusi? Tooste? Uurivaid ajakirjanikke? Isiklikke kogemusi?