kuidas karastub nuumsiga

Noh. Lausõgimise vahele veidi lõugu puhates (ja silmadega kõike söödavat ikkagi edasi õgides). Loogish, eksju.

Esimese hooga ei mahu muidugi asjad hästi kõhtu ära. Aga see läheb üle. Pärast ei mahu ainult kõht kuskile ära (tänusõnad madalate teksade disainijale, kes oli ilmselt ka üüratu pekikõhuga söödik).

Tihastel meie hoovis on käsil sarnane teema. Kui nina õue pista, siis nad röökides lendavad niikaua pea ümber kui neile peoga pähkleid visata. Jätavad korraks rahule ja taplevad omavahel, kes rohkem manti jõuab saada.

OI, SHOKOLAAD!

*Jookseb kiljudes ja süljenire otsa libisedes pahaaimamatu shokolaadikomme pakkuva kolleegi poole. Sest shokolaad on tore, aga värske liha veelgi toredam.

pacman 4

head mälestused (emo-postitus)

Meenutasin oma onu just. Alkohoolik, värdjas jne aga minu seisukohalt ülilahe inimene. Põhimõtteliselt ainus meessoost positiivne rolemodel lapsepõlves.

Ma olin suguvõsas esimene (mis siis et tahtmatu bastard) laps. Onu ja ema polnud teab mis lähedased, aga meie temaga klikkisime. Võibolla seetõttu et mul olid täpselt samasugused mustad krussis juuksed. Või sellepärast, et ma olin bastard. Võibolla seetõttu et tal oli vajadus hoolitseda.  Või seetõttu et mul oli vajadus issi järgi, kes mind ei vihkaks. Igatahes.

Üks esimesi mälestusi on sellest, kui ta mind ujuma õpetas. Ma võisin olla alla 2-aastane ja kartsin jubedalt vett. Vennasvabariigi pealinnas jõe ääres elades, kus vesiroose korjates oli pidevalt mingid kutid ära uppunud,  ei julenud ma vette minna. Tema oli Nõuka koondise vesipallur ning vesi oli talle loomulik keskkond. Ta ütles et võtku ma tal kaela ümbert kinni ja hoidku. Tema ju ujub. Kuna ma teda jäägitult usaldasin, haakisin külge ja me ujusime. Siiani mäletan neid tugevaid tõmbeid ja veeviirge mis tekkisid kui ta kroolis. Kuradi julge tunne oli. Siis me veetsime päevi, harjutades vee peal püsimist, silmade avamist vee all ja koos ujudes. See oli hea suvi 🙂

Siis me kolisime  muti ja stepfatheriga Eestisse. Kui ta mu esimesel lasteaia-aastal mulle ootamatult keset päeva järgi tuli, võõras tumedat verd mägedepoeg, ütles lasteaiakasvataja et vabandage, ma ei saa tundmatule inimesele 3-aastast last üle anda. Kuna ma olin teda märganud, jooksin kaugelt  vastu, klammerdusin sõnagi ütlemata ta jala külge ja enam lahti ei lasknud. Onu hakkas naerma ja ütles et okei, võtke see laps mu küljest siis ära. Lasteaiakasvataja veidi mõtles ja arvas et nojah, võtke kaasa.

Ja ma ei karda üldse vett ega paljaid mehi. Aitäh, onu P. et olemas olid.

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

Mallu jaburdab

Väiksest Marist, kassidest, suhetest ja kõigest, mis tuska teeb või rõõmustab

Pärdikute päevaraamat

Feel no evil. Fear no evil.