Sinist pühapäevahommikut meilitsi elavdanud Mati arvas, et et vanaksjäämise valem on: enne oli tehtud mõeldud, siis on nüüd mõeldud ja mitte tehtud (ja on tunne, et kas ikka peab).
Krt ma ei ole nõus. Faasid on, valikute ja võimaluste klassifikaatoris.
Roheline faas on alternatiivide üleküllus ning ainuke mure on valida, hästi palju valida ja ainult hästi natukene muretseda, et kas ikka õigesti. Sest kui ükskord suureks saad, võid olla ükskõik kes. Muud valikuvõimalused jäävad samas ka kaardile.
Suurekssaamine. Kui sa oled juba valinud ja adud, et sellega oled sulgenud paljud teised võimalused. Kerge kahetsuse- ja kahtlusetunne. Mida lämmatad, endale kinnitades et sa oled kõik õigesti teinud. Aga eksisteerib teoreetiline võimalus, et sa võid ringi valida. Või valikute ringi suurendada. Või vähendada. Midagi annab (kasvõi teoreetiliselt) veel teha.
Surma ootamine. Kui enam muuta midagi ei saa (või saaks, aga pole vahet) ja vahid iseendaga tõtt. Sellisega nagu oled. Oma valitud valikutega. Mõtled, millisel hetkel kõik valesti hakkas minema. Alzheimer polegi nii sitt variant.
Tegelikult ma ei saanud vastust küsimusele, kas tihti on tunne, et on tunne.
kaluriprobleemiga joomisküla 