Hoiatus! Järgneb trennipedejutt.

Jõusaalis käib mingi tshikk, kes teeb äärmiselt huvitavaid harjutusi. Küsisin, kas ise aretas. Ütles et  kui ta kunagi autoõnnetusest taastus, oli füsioterapeut neid näidanud.

Ma loomulikult proovisin järgi ahvida ja sa raisk, kui mitmekülgsed ja efektiivsed.

Kuigi osad jäävad mul füüsiliste iseärasuste tõttu edaspidi tegemata.

Nimelt  kõhulihaste harjutusega “rippes-hästi-aeglaselt-jalgade-ette-kõverdamine-ja-jõnksutamine” kaasneb kiire orgasm. Mingi, kolmanda tõstega.

Kaks kärbest ühe hoobiga…

Trennis on üldse väike edasiminek. Kõiki asju tõstan-rebin-surun vahemikus 30-80 kg (enne max 60). Okei,  biitsepsit-triitsepsit punnib 12 kg/käsi aga ikkagi 3×20.  Ülakerelihased on muidugi tüüpiliselt nirumad.

Pole küll selge, mispärast jõudu rohkem on. Väliselt pole sittagi muutunud. Lihased suuremad pole ja kaal on isegi veits alla läinud. Võibolla mõjub hästi, et ei käi enam iga päev saalis. Nüüd on iga kahe päeva järgi üks vaba. Vägisi.

Ja spinnis on igav, kuigi higi lahmab. Tund saab liiga ruttu otsa.

Ilmselt peab “vabal” päeval ikkagi jooksma minema.

Ja kaitsemaskid siit.

Kas teie tutvusringkonnas vanasti ka poisse suvel kiilaks aeti? Või olen ma sadistide sugukonnast. Väikesed maakad lippasid suviti küll ringi nagu oleks värskelt Puiatust.

Tuttav sniiki vanaema rääkis, kuidas ta lastelaste hoidmisest kõrvale on suutnud hiilida. Lõikas nädalavahetuseks külla toodud pikajuukselise poisslapse jummala nudiks ja tagastas shokeeritud emmele. Nüüd kui jälle uuritakse, et kuidas ajaga on, räägib et laps on taas kuidagi karvane… Win – ainult lühikarvalist koera juletakse  vanaema juurde hoiule tuua.

Siit väike isiklik juuksetrauma. Mul kasvavad käed persest välja. Praegugi vaevu suudan patsi punuda. Esimesse klassi minnes ma nii osav ei olnud. Kombo: meetripikkused juuksed +hommikuunine käpardtatt + pohhuistist mutt=takud.

Tulemus – mutt viis mind juuksurisse ja hoidis toolis kinni, kuni juuksur poisipea lõikas. Karjusin ja hammustasin, aga mittetulemuslikult.

Suurest vihast tekkisid mul seitsmeaastaselt esimesed hallid juuksekarvad. Ma ei rääkinud mutiga kaks aastat rohkem kui “jah” või “ei” ( ja olles lõpuni siiras, keerasin talle nii palju sitta kui vähegi võimalik and then some more) . Kuni karvad pikaks tagasi kasvasid. Ja sel perioodil on mul kõikidel fotodel räägi-seinaga- näoilme. Nagu sel pildiloleval tigedal põnnil.

Teil pole juustega seotud tragöödiaid?

A ja tehke testi.

 “Kui tihti on viimase aasta jooksul juhtunud, et oled pärast joomist tundnud piinlikkust ja süüd?”  Wtf, süüd?

Ja pealejoomisest – kõike muud, aga järgmise päeva hommikul alkot peale juua ei ole võimalik.

Punkte kokku 19

Punkte kokku 16-19
Sinu joomisharjumused hävitavad Sinu tervist ning Sa võid olla alkoholsõltuvuses. Kui vähegi võimalik, lõpeta joomine otsekohe. Võta ühendust oma perearstiga ning räägi selle testi tulemustest, või siis pöördu kindlasti vastavate spetsialistide poole.

Jajah.

Vello, kes siis veel.

Tänased nunnuotsingud:

oled prügikasti emane

 tussu imeb

persenuss

milline sitt sõber sa oled

gluteenitalumatus perse valutab

silmapilk kaks

Tegin väikestviisi muffineid jälle. Et nagu, kord nädalas kuus võiks toiduvalmistamise…öm…riistu ja kaadervärki kus asjad küpsevad, kasutada. Keegi ei saa öelda, et ma pole andnud panust koduvärgindusse! Rummi-rosina kakud pidid tulema, aga ma jõin rummi ettevalmistuste käigus ära. Seevastu tekitasin mingi glasuuri, mis nägi välja nagu oleks keegi, kes on söönud shokolaadi ja pähkleid, muffinitele oksendanud.

Ja tussu, sõbrakesed, ei ime mitte.

 Beefeaterid mida eile õhtul baarist heauskselt tellisin,  olid ilmselt saareginid.

Pea valutab accordingly. Samuti on mul raskusi seisukoha võtmisel – kas see on hea või halb, kui tuttav inimene hakkab keset vestlust äkitsi teietama.

Aga pohui. Mõtlemine on nõrkadele.

WIN!

Eilne saak ja tõestus selle kasutatavusest:

Vaade 1.

Vaade 2.

Uue visiitkaardi sain ka. Aga seda demon kunagi hiljem.

Aitäh, M!

Re: mehed kirjutage naiste halbadest harjumustest

 Autor: krokodill

 Aeg: 11-02-09 19:43

Ei triigi pesu, prügi välja ei vii, ei viksi saapaid, ei pese põrandaid ega nõusid. Mees teeb. Enne krooksumist teatan et rsk milline krooks nüüd tuleb, kuula. Kasutatud sokid viskan põrandale. Ta korjab. A see-eest ma imen hästi  ja armastan süüa teha. Fair deal.

Siit loomulikult.

Aint et kokata ma eriti ei armasta.

Ma ei ole just tundlike ja hellade killast. Siiski on asju, mis mind raputavad.

Minu kolm vastikumat korduvõudukat. (Aastapäev inspireeris, höhö.)

1. Kui ma näen unes merd, hakkab stsenaariumi järgi igast sitta juhtuma. Alati. Isegi kui on päikeseline ja tuuletu. Veetase tõuseb ja tuleb hiidlaine. Mitte väike tsunami, vaid “selle maailmajaoga on jokk”-laine. Mille eest pole pääsu. Ma üritan muidugi, jooksen, teen Batmani. Lendan niikaua kuni enam ei jaksa (maad ei ole näha).  Alati kui ma tsunamiune puhul üles ärkan, olen haige. Viimasel ajal olen lahendusi leidnud. Kui näen, et laine tuleb (ja ta alati tuleb), siis ma karjun ta peale ja nö hakkan mõttejõul vastu. Vahel õnnestub, et ta mõtleb ringi. (Immuunsüsteem on paremini tööle hakanud?)

2. Mets. Suur puu ja väike puu kõrvuti. Ja mingi eriline ultraheli. Kohutavalt õudne on, hirmukrambid ja -higi. Pärast ärkamist jupp aega ei julge magama jääda. Seletada ei oska, miks.

3. Ülesminek lapsepõlveaegsest trepikojast. Korteriukse lukk ei keera ja alt kostuvad vaiksed sammud. Ma jooksen ülespoole, kuni pole enam kuskile minna. Sammud kostuvad lähemalt. Enamasti olen üles ehmatanud enne kui alttulija üles jõuab, aga üks kord mitte. Aju oskab ikka eriliselt haigeid asju genereerida.

Tatina oli korduv teema  kuri naabrieit, kes mind öösiti luua seljas taga ajas. Ja korstnapühkija, kes poe pimedas eeskojas kohutavate kavatsustega luuras. Vampiiridest nägin niikaua painajaid kui ise vastu hakkasin hammustama.

I dare you.

Tosha, Rents, Nirti, Malignus.

(Pilt SIIT)

Halluviin on teada-tuntud ettekääne lasta sisemine lits valla. Vaatamata outfitile.

Kergete elukommetega laip-pruut, imejas (veri ja muud kehavedelikud) medõde, stripparnõid, liputaja-luukere.

Mõnna.

Mul on ikkagi kõige horrorim kostüüm.

I´m going as myself. The boobless fuckoholic.

Peale totaalse, kõike ja kõiki kaasava (igati mittekonstruktiivse) tülitsemise ja arveteklaarimise ei toimu Krokustanis juba jupp aega munnigi.

Verbaalsed rusikad tuikavad veits.