Ma ei ole just tundlike ja hellade killast. Siiski on asju, mis mind raputavad.
Minu kolm vastikumat korduvõudukat. (Aastapäev inspireeris, höhö.)
1. Kui ma näen unes merd, hakkab stsenaariumi järgi igast sitta juhtuma. Alati. Isegi kui on päikeseline ja tuuletu. Veetase tõuseb ja tuleb hiidlaine. Mitte väike tsunami, vaid “selle maailmajaoga on jokk”-laine. Mille eest pole pääsu. Ma üritan muidugi, jooksen, teen Batmani. Lendan niikaua kuni enam ei jaksa (maad ei ole näha). Alati kui ma tsunamiune puhul üles ärkan, olen haige. Viimasel ajal olen lahendusi leidnud. Kui näen, et laine tuleb (ja ta alati tuleb), siis ma karjun ta peale ja nö hakkan mõttejõul vastu. Vahel õnnestub, et ta mõtleb ringi. (Immuunsüsteem on paremini tööle hakanud?)
2. Mets. Suur puu ja väike puu kõrvuti. Ja mingi eriline ultraheli. Kohutavalt õudne on, hirmukrambid ja -higi. Pärast ärkamist jupp aega ei julge magama jääda. Seletada ei oska, miks.
3. Ülesminek lapsepõlveaegsest trepikojast. Korteriukse lukk ei keera ja alt kostuvad vaiksed sammud. Ma jooksen ülespoole, kuni pole enam kuskile minna. Sammud kostuvad lähemalt. Enamasti olen üles ehmatanud enne kui alttulija üles jõuab, aga üks kord mitte. Aju oskab ikka eriliselt haigeid asju genereerida.
Tatina oli korduv teema kuri naabrieit, kes mind öösiti luua seljas taga ajas. Ja korstnapühkija, kes poe pimedas eeskojas kohutavate kavatsustega luuras. Vampiiridest nägin niikaua painajaid kui ise vastu hakkasin hammustama.
Kui teen seda tüüpi asju pidevalt, siis onju ma olen õudselt tore inimene? (lingi sain Rojult)
Omalt poolt lisaksin veel mõningad, mida olen edukalt testinud:
- võta kolleegide ees ette kõige konservatiivsem (loe: pain in the ass) kontorimutt ja uuri, miks ta mehel on riist natuke vasakule poole viltu.
- kuula vaikides pealt kui kaks inimest juttu räägivad ja kui nad vait jäävad, hüüata valjult:”Midaä?”
- ühisvetsu kabiinis ümise kõvasti, koputa taktis küljeseinale ja tähista iga kõrvaltkabiinist kostuvat sorinat ja plumpsu rõõmuhõisetega;
- võta Perekoolis üles planeedi ülerahvastatuse ja abordi kui positiivse valiku teema;
- küsi anorektikult, kas ta on rase või veidi juurde võtnud. Iga päev.
- räägi paksudele, kuidas sa sööd koguaeg ja juurde üldse suuda võtta ja küsi nõu, kuidas see neil õnnestub;
- vali endale “parasiitsõna” ja kasuta seda igas lauses
- võta Delfi naistelehes üles teema “abielumeeste lollid kodukanad”, autoriks “armuke”;
- hästi ja kiirelt mõjub ka lihtne vaikiv jõllitamine, eriti siis kui suunata see kehaosale mida inimene ise ei näe (kõrv, lõug, jne);
- kiida järjekindlalt tuttava seljas olevat kampsuni ilusat sinist värvi (kui kampsun on tegelikult roheline). Kui sõpse on mitu, siis lepi teistega ka eelnevalt sinises värvis kokku, brainfucking on mitmekesi mõjusam;
- sega autoriteetse isiku tähtsale jutule vahele küsimusega:”Kas sind on tõesti lapsena seksuaalselt ahistatud? jne.
Kommentaariumisee võib lisada testitult efektiivseid närviajamismooduseid .
Tegin täna ekstrapika jooksu ja jäi puudugi. Seoses mõnes lähivabariigis ringitiirutamisega on mu perse istumisest poolsurnud ja väga vajas laksu. Kusjuures, unustasin koju nii passi kui raha (võtsin vale käekoti kaasa), ning teksataskust leitud 25 eeku oli kogu plekk, mis sõidu kestel kulutasin. Statoili latte. I vsjo.
Ei hääletanud, ei maksnud transpordi, ööbimise ega toidu eest sentigi. Ometi anti kolm korda päevas poolvägisi süüa ja väga individuaalne transport sinna, tagasi ja kohapeal. (Ei pidanud vastutasuks imema ega midagi.)
Täna, viie paiku õhtul Raekoja platsis, tantsis üks kutt kopaarmastuse tantsu. Võimsalt aeles. Kopa otsas tuuseldati teda viie meetri kõrgusel ka päris hoogsalt ringi.
Mängime, et sulle antakse pihku mill euri, keeleõpe on tagatud, sama tööd või kutsetegevust on kohapeal pakkuda ja kedagi ega midagi olulist maha ei jää. Tõbise vanaema, lemmikpuu, lollid naabrid, koerad-kassid jms. saab soovi korral kaasa võtta.
Käisin eile oma proteiinipulbri varusid täiendamas. Et biitseps ikka tagasi kasvaks. Neil polnud väikseid pakke ja pakuti gigantset potsikut. Käepide ka nagu piimamannergul. Punnitasin silmi.
Steroidinäoga müüjapoiss ei saanud mu probleemist aru. “Meil on kümnekiloseid ka.”
Ära tõin rsk. Paar kuud ei pea nüüd poest süüa ostma.
Nisukesed näevad välja 3D piparkoogid, mida sõber leedukas mulle õigeusu jõulude puhul kinkis. Glasuur on, nagu näha, all over. A jah - see “mullane” koht jalal on mooniseemnetest.
Meil on uus kass, ise tuli taaskord. Tavaline laudakas, elab õues kuudis.
Hommikul veendusin, et kõik on teineteisega kenasti kodunenud.
Kesse Kurat vaatab hellalt kassitoitu söövat elajat ja räägib õrna ja nunnutava häälega:”Sa vääike raaibe, õgi nüüd kontidele pekki peale, teeme sust raisast mütsi, muidu pole sellisest kondisest värdjast miitte siiittagi kasu.”
