veidi trennindust

Hoiatus! Järgneb trennipedejutt.

Jõusaalis käib mingi tshikk, kes teeb äärmiselt huvitavaid harjutusi. Küsisin, kas ise aretas. Ütles et  kui ta kunagi autoõnnetusest taastus, oli füsioterapeut neid näidanud.

Ma loomulikult proovisin järgi ahvida ja sa raisk, kui mitmekülgsed ja efektiivsed.

Kuigi osad jäävad mul füüsiliste iseärasuste tõttu edaspidi tegemata.

Nimelt  kõhulihaste harjutusega “rippes-hästi-aeglaselt-jalgade-ette-kõverdamine-ja-jõnksutamine” kaasneb kiire orgasm. Mingi, kolmanda tõstega.

Kaks kärbest ühe hoobiga…

Trennis on üldse väike edasiminek. Kõiki asju tõstan-rebin-surun vahemikus 30-80 kg (enne max 60). Okei,  biitsepsit-triitsepsit punnib 12 kg/käsi aga ikkagi 3×20.  Ülakerelihased on muidugi tüüpiliselt nirumad.

Pole küll selge, mispärast jõudu rohkem on. Väliselt pole sittagi muutunud. Lihased suuremad pole ja kaal on isegi veits alla läinud. Võibolla mõjub hästi, et ei käi enam iga päev saalis. Nüüd on iga kahe päeva järgi üks vaba. Vägisi.

Ja spinnis on igav, kuigi higi lahmab. Tund saab liiga ruttu otsa.

Ilmselt peab “vabal” päeval ikkagi jooksma minema.

15 raamatut

 Ringleb selline raamatumeem.

Aga mismõttes ainult 15?! 

Lapsepõlvekad ehk Olulised vol 1:

* W.S.Maugham ja tema lühijutud

* Mika Waltari – Sinuhe

* Douglas Adams – The Hitchhikers Guide To The Galaxy

* e e cummingsi minikogumik

* Михаил Булгаков – Мастер и Маргарита 

* Vladimir Levi – Mittestandardne laps . Ja Mõttejaht. Ma sain neid neljandas klassis lugedes lõpliku kinnituse, et mitte mina pole lollakas, ja hulga toimetulekumehhanisme iseenda ja koduse hullude komplekti (skisofreenikust kasuisa + histrioonikust mutt) vastu.

* Clifford D. Simak – Härjapõlvlaste kaitseala.

* Robert Graves – I, Claudius

* J.D Salinger – Nine Stories, Franny and Zooey

* Eduard Petishka – Vana-Kreeka muistendid ja pärimused

* William Golding – Kärbeste jumal

* H.de Balzaci 12 köidet kogutud teoseid sitse-satse ja seebiooperit, millest piisas  eluaegse immuunsuse saavutamiseks. Ja karakterianalüüs on tal raisal, alati poolik.

* Mingi med.kirjastuse käsiraamat arstidele - Справочник анатомии  человека

* Lion Feuchtwanger - Josephuse triloogia (“Juudi sõda”, “Pojad”, “Saabub päev”)

* Ernest Hemingway – For Whom The Bell Tolls

Ja boonusena Erich Maria Remarque`i “Trimfikaar”, mida keemiaõpetaja  tavatses meile kontrolltööde ajal ette lugeda. Iga kord mõnuga seda peatükki, kus detailselt kirjeldatakse mingit günekoloogilist operatsiooni.

(Vaadates nimekirja   tundub, et  Noperiga oleme me samast lastekodust. )

P. S. Heade kirjandusteoste põhjal vändatud filme ma ei vaata, sest see nussib totaalselt ära pildid, mis mul peas sellest või teisest tegelasest või sündmusest on.

i´m too old for this shit*

Töö, teate, ründab ootamatult aga  järjekindlalt.

Kui ikka mitu päevakest järjest õhtul seitsmest hommiku kümneni eelarveid nussida ja lisaks põhjendusi kirjutada. Et oleks veenev. Siis kümnest seitsmeni. Mida iganes.

Kõik tähtajad kukuvad ikkagi nagu doominokivid.

Ja guaraanatoitel süda kipub Viini valssi lonkama.

Energiajookide Ületarbimise Vastane Komisjon hoiatab: üleväsinuna unerohu asendamise eesmärgil keppimine on ohtlik teie tervisele.

PS. Kunagi olid mul ka niuksed lõbusad kolleegid. Olid ajad. (Link Rojult)

* (Danny Glover, “Surmarelv”)

Meeleolumuusika: Marilyn Manson – Tourniquet

vihmapäeva pooltoonid

Rumm väikese teega, taustaks  sigarisuitsust parkunud kuuba vanameeste tinistamisplaat ja telku asemel vaatemänguline vihmaveetoru-Niagara. Köögi põrandaküte lohutas siniseid varbaid.

Ahjupiinamine kerkis päevakorda.

Lähtusin kokkamise kuldreeglist ehk – mida rohkem häid asju kokku möksida , seda väiksem on tõenäosus et tulemus on sitt.

Proudly presenting:

Üks. Kolme juustu (sinihallitus, feta ja mingi suvaline) ja kolme pipra plaadikas.  Pluss sibul, vahulelöödud muna, tomat ja tomatipasta  (sestap domineeriv punane värv).

Kaks. Everything cookies ehk Tseki Mis Mul Kapis Oli.

Ma põmtst keeldun küpsistele mingit kuju andmast.

Kõiki pähkleid mis leidus,  paarisajagrammine tükk martsipani, kaks kopsikut proteiinipulbrit (vaniljemaitseline), või, rosinad ja datlid ja üksik pirn. Hirsihelbed, natuke kartulihelbeid ja või ja majonees ja hapukoorejäägid ja kaks muna. Äärepealt oleks tuhksuhkru asemel küpsetuspulbrit peale raputanud. Kärssasid veits ära nagu ikka, aga krt kui head.

(Hello, it`s the rum speaking)

to do-list

* saata linnaosavalitsusele viisakas fakjuutuu-kiri vastuseks nende mitte nii viisakale fakjuu-kirjale.

*hakata kasutama seda toredat tasuta keeleõppekeskkonda.

*osta järjekordne paar jooksutosse, sest need kuivavad pärast pesumasinas pesemist kaks päeva ja lirtsuvatega on lits joosta.

*leida paksemad kardinad, sest vastasmaja kutt armastab õhtuti kodus alasti ringi töllerdada.

*kinkida seniilsele  naabrivanamutile (Toruabi kuldsponsor) vannimänguasi. Sellele samale, kes peale trepipesu lapi alati peldikupotti viskab ja sellega kogu maja sitatorud ummistab. Paar korda kuus. Mitte unustada teha ta sugulastele  samuti väike kingitus.

* mitte süüa kuivatatud aprikoose, sest need ajavad peeretama.

* lasta lõpuks ära viia õhkulennanud telekas (jätta uus ostmata)  ja üksildane “kaks sidrunit ja pudel rummi” külmkapp (tunda on, et varsti paneb saba). Igaks juhuks vaadata valmis, kus müüakse 200-liitriseid veeboilereid (kahe vannitoa olemasolul on nii plusse kui miinuseid). Katkiminemise hooaeg.

* hakata inimeseks ja minna veel sel kuul maniküüri. ( Mitte proovida jälle minna pediküüri).

*Isegi  äärmisel vajadusel jätta kasutamata Tulika takso, sest nii seest keemilist pesu mitte kunagi näinud autod kui mädanenud hammastega juhid haisevad rõlgelt (ja kiunuvad, kui nõuda lebra tõttu akna allakerimist).

ups

Tulime Kessega kolmapäeva öösel kergelt joomasena 24-h poest ja vastu tulevad kolm noort kolmemeetrist kurja näoga võõrast ambaali. Ütlevad Kessele  sõbralikult tere ja pistavad käe pihku.

Kesse ütleb kõhklevalt tere vastu.

Kutid hakkavad naerma: “Sa ei tunne meid ära, onju? Sa ostsid meile alati jäätist, kui me väiksed olime.”

(Kunagi oli maja juures jätsikohvik, mille klaasaknad olid täis väikeste kriimude lõhkiste pükstega laste ninajälgi.)

Nunnu. Aga hea idee kuriteopreventsiooniks.

kuidas kahe sekundiga pehmeks ajada

Paaris blogis oli hääletamisest juttu ja mul tuli deja vu.

Ammu-ammu, ennemuistsel aal, kui ma vahetasin põhikooli kodust kaugemale,  hääletasin paar aastat. Linna ja tagasi.

See oli kiirhindamise ja  valearvestuse korral kiire kiimatapmise õpituba.

Istud võõrasse autosse ja kutid hakkavad endal jutuga kõvaks ajama.

- Noo kas ikka pikad jalad mahuvad ära…

Ma olen lühike, koivad ka nagu taksil.

- Ega külm ei ole, nii õhukeselt riides, poolalasti lausa…

Ei, mul on karvkate paksem kui karupüksid. Hommikuti ajan habet ka, mingi hormooniprobleem. Higistan ka nagu siga – ega teil midagi istumise alla panna ei ole, pärast on higiloik maas.

Kui jutt juba väga libedaks läks, siis aitas maaka moodi rämerääkimine, stiilis et jahukörti nagu koolisööklas, anname me kodus sigadele ka/ jõle kusehäda on, ei tia kas ma niikaua kannatan/ ega lehmad võõrast inimist ligi lüpsma ei lase/ õite pürst on ikke käsitsi tehtu jms. Vanaemast jutustamine aitas ainult venelaste puhul, neil sugulaste teema peale läeb mast ära. (Ükskord hiljem, öösel, kui tänaval vene kaagid veits röövida tahtsid, siis ma puhkesin nutma ja ütlesin et täitsa perses, vanaema on haiglas ja nüüd veel teie võtate ära, mul pole rohkem ja ma pean talle veel rohtu ostma, mille eest ma nüüd ostan?!  Lõppes sellega, et nad mind Tõnismäele valveapteeki eskortisid  (“et keegi ligi ei nussiks”), ning kogu tee ma  mõtlesin pingeliselt, et mis kuradi rohtu mis kuradi haiguse vastu müüdaks ilma retseptita. Kohale jõudes olin sunnitud heatahtlike, aga valvsate pilkude all mingit validooli vms jura sealt ostma. Pärast võtsin muidugi takso. Aegajalt kui neid korraks vanglast välja lastakse, tulevad ütlevad siiani tänaval tsau. Vanglas pidid muide praegu toiduportsud miniatuursed olema. Buchenwald. )

Veel toimivaid teemasid: ebaõnnestunud silma- või kõõluseoperatsiooni detailne kirjeldamine  (sest kui ma suureks kasvan, tahan kirurgiks  saada); kui vahvaid asju ma lapsena surnukuuris nägin, eriti kui ükskord elekter ära läks ja jahutus enam ei toiminud; kuidas  motorolleriga killustikule kukkudes vasaku külje nahk nagu porgandiriiviga maha kraapus; luumurrud ja nende paikapanemine ja lahastamine jms. Tõsisadistide puhul mõjuks vastupidi, erutavalt. Selliseid ei õnnestunud kohata.

Aga ikkagi.

Kõige friigim oli mingi külamees, kellest ei saanud aru – kas ta on narko/liimi/kangete ravimite  mõju all või lihtsalt põgenenud  hull. Pani aegluubis segast ja silmad käisid pilgutades kergelt pahupidi.  Kujutlesin, kuidas ta tasakesi pobisedes, kuskil metsavahel hästi aeglaselt mul kõri käsisaega läbi nüsib. Pärast ilmnes, et tegemist on tuttava kuti isaga, kes lihtsalt ongi selline, omapärane.

Kurikuulsa alasti autojuhiga sõitsin ma lausa kahel korral. Rääkisime ilmast, ajakirjandusest ja koduloomadest. Liputajad reeglina ei vägista, ma olin kodus psühhiaatriaraamatuid lugenud.

Lahedaid ja huvitavaid inimesi kohtas oluliselt tihedamini kui nõmedaid.

Edit. Kesse rääkis, kuidas ta mingi tibi külmasurmast päästis. Poole kahe paiku hommikul Tartust Tallinnasse sõites, veebruarikuus (-28 kraadi), enne Mäo risti, mingi kühmus kogu seisab tee ääres ja vehib. Peale korjas. Tüdruk oli näost tumelilla, vappus nagu langetõbine ja kähises sisse hüpates:”Palun! Tallinnasse!Ma teen ükskõik mida!”

Kuna väga õhukeselt riides olev tshikk oli suht mitteatraktiivne ja temaga millegi tegemine polnud huvitav,  ostis duud talle ristist suppi ja teed ja andis oma salli, enne kui ta soovitud kohas ukse ette maha pani. Raha andis ka veits, et tuju parandada.

laena kalashnikovi, Vanemuine

…ma tahan kajakatele diskot teha.

Selline spetsiifilist laadi probleem.

Hakkan vanaks jääma ja tahan juba öösiti mõnikord magada.

Ootamatu, tagasihoidlik väike soov.

Aga kajakatel on suhtlemisvajadus ning  igaöine klubiõhtu vastastikuse võidukaagutamisega. Meie katusel.

Ma tahaks, et nad oma kohtinguid mujal peaksid.

Vihjed (kividega loopimine) on olnud liiga umbmäärased.

Kuna õhupüssi pole, soovitage kust seda laenutada saaks paariks õhtuks. Padrunid on olemas.

Palun?

Edit: plaan B. Laenutada paintballirelva? Siis lendavad siinkandis vikerkaarevärvilised kajakad.

rock you

Kesse tegi just meelal toonil ettepaneku minna koos ukselukku ostma. Yeah, see oleks üks tõeliselt kvaliteetne ühiselt veedetud aeg.

Seda murduvkähisevat parmuhäält, mis mul tänasest alates kurgust tuleb, peaks salvestama tulevaste romantiliste komöödiate tarbeks (vt ka Kashtshei Bessmertnõi, Maksikoer Fik, Dracula, Bonnie Tyler, Baabajagaa, Freddie Kruger).

Nina-kõrva-kurguarst kirjutas mulle antibiotsid. Ja küsis elegantse ühekulmutõstega:”Kas kirjutan retseptilehele, et nüüd tuleks mõnda aega vähem rokkida, või jääb niisama meelde?”

 

stoned cherries

Tundub et ma ainult joon, eksole. Kui ma oma sissekandeid loen, hakkab mulle ka nii tunduma. (Mitte ajada segi süü, südametunnistuse, kahetsuse jms. emojuraga). Aga mõnikord teen miskit muud ka.

Eile näiteks ei läinud Coqi staadionile Eesti-Hispaania noortekoondise jalkavõistlust vaatama. Polnud  realistlik plaan  (liiga palju inimesi). Piletid andsin esimesele vastutulijale.

Eelmisel nädalal näiteks tegin trennis koormustesti.

Taastumise aeg 190  pulsilt 130-ni: 40 sek (Loe: pingutuse lõppedes kukub nagu kivi).

Aeroobne koormus algab: alates 151 pulsisageduselt. Ja teda sinnani saada on ilge kepp.

Kaal: normaalse alumise piiri lähedal. (Loe: liiga palju)

Pekiprotsent: normaalse keskel. (Loe: liiga palju)

Pekiprotsendi vähendamise sooviavalduse peale ütles treener et peab rohkem ja tihedamini sööma.

Ei kõla loogiliselt.

Igatahes. Külmutatud kirsside järgi on  igapäevane himu.

Stoned. Cherries. Külmutatud kirsside paki peal. Irvitasin vaikselt omaette. Õige sõna on ju “pitted”?

Isuäratavad Stoned cherries.

Moekas Stoned Cherrie.

jebidijee

Tänu sellele, et ma soolikatest vigane, olen sunnitud väikeses kirjas koostisi koguaeg lugema. Oi bläd kui õudne. Niinimetatud tervislik toitumine on suht petlik asi. Müügilolevad Euroopa päritolu puuviljad on ju talv otsa mürgileotises säilitatud. Ökopoodide kohta paljastub ka aeg-ajalt, et sama pask on letil mis mujal, ainult et korda viis kõrgema hinnaga. Öko my ass. Enamikus “jogurtites” on nii palju lisa-, paksendus-, värvi- ja säilitusaineid et. Isegi “maitsestamata jogurti” pakil on tihti kirjas, et sisaldab paksendajaid ja zhelatiini. No mida.

Ühesõnaga, praegune ainuke kõhusõbralik jogurt on isetehtud. (Lihtsam versioon: sooja piima sisse segada hapukoort ja seisma jätta.) Võibolla on mingit naturaalset värki valmis kujul ka müügil, aga ma tõesti ei leidnud. Soovitatud moosi  asemel panin tittede purgitoitu, marjapüreed (puuvili, riisijahu).

Sõiri hakkan ka edaspidi ise tegema.

Ja muidugi ma ostsin pampers-põlvini kottpüksid ära. Duudile ei näidanud, sest ta kõigepealt minestab, ja siis öösel hiilib vaikselt (aga kindlameelselt) neid noaga hakkima.

See pilt on Tõelisele Sõbrale, kes andis peenelt mõista, et pükste jaoks on nagu hilja.

oi bljad

Täna öösel kell kolm ärkasime Kessega selle peale, et kohutavalt külm on. Keskküttekatel oli end välja lülitanud. Kui  backup`i (elektriradikad) poleks, oleks pidanud esmaspäevani suusapükstes ja – jopes magama. Sest parandajakutt tuleb alles siis.

Trenni riietusruumis küsis üks tibi, kas panen oma riideid alati ühte kappi. Vabsee luurekas. Tibi sheeris edasi: “Mul on ka nii, et kui “minu kapp” on ära võetud siis  mine või koju.” Obsessiiv-kompulsiivne häire.  Ärevuse kasvades kasvab kontrollivajadus.

A ja viige ometi keegi Birksile kanapuljongit. Seukse gripiga kulub hoolitsus ära.

uusaastalubadus

Ma luban, et ei luba mitte midagi.

(Pohmaabi ja mittetoimivad soovitused näiteks siit)

Või siis tuleb veits peale juua. Teine Eesti, Wildi määratluse järgi.

Eile oli mingi üksildaste südamete meeleheitlik aastaõpusprint. Kesset üritati toidupoes korduvalt erinevate ettekäänetega ära lohistada (“Kas te aitaksite ühe kilekotitäie autoni tassida?”;” Aga mis plaanid täna muidu on?” ; “Mis sa ostad ä?”; “Oled sa üksi?” jne.) Tüüp oli koju tulles puhevil ja meelitatud (tõlge: küsijad olid pandavad). Trennis kange tõstes tehti mulle samuti erinevaid huvitavaid ettepanekuid. Eh, mida siin kommenteerida – tasub arvestada, et uus aasta tuleb ja pole võibolla lõbus üksi olla. Siis ei pea viimasel hetkel võhivõõraid pikali jooksma.

(none)

Trianglilt võtsin. Mõte lihtne – vasta küsimustele ühe laulja või bändi laulupealkirju kasutades.

1. Are you male or female? Posthuman

2. Describe yourself. Disassociative

3. What do people feel when they’re around you? Vodevil

4. How would you describe your previous relationship? Long Hard Road Out of Hell

5. Describe your current relationship. You and Me and the Devil Makes 3

6. Where would you want to be now? Coma White

7. How do you feel about love? Eat Me, Drink Me

8. What’s your life like? The Golden Age Of Grotesque

9. What would you ask for if you had only one wish? Heart Shaped Glasses

10. Say something wise.  Mutilation is the Most Sincere Form of Flattery

kama sheerimisest

Üks kõige libedamaid ja lillamaid lugusid tuleb raadiost – Prince “Purple Rain” Eriti hirmsalt pidi see mõjuma pohmaga . See halisevräige AINÕUAINÕUAINÕU….aargh.

Mis tunnet see lugu väljendab? Kurbust? Pepukepi pohmelli?

Ei registreeri.

Vihast ma saan aru. See on intensiivne ja väljapoole.  Rõõm siis kui on võidurõõm. Ülejäänud on kahtlased asjad. Võinoh vähemalt ma ei oska neid piisavalt tugevalt väljendada.

Alkohoolikust naabrionu (kaine peaga oli lahe) halises pohmaga. Väljendas peavalu. Purjus olles oli the isane, vehkis rusikatega ja tõestas kui kõva mees ta on (“Ma löön peaga selle seina puruks, sa ei usu vä?!”). Selline destruktiivne.

Võibolla tänu halbadele eeskujudele, aga kui mul on paha, siis ma hoian inimestest eemale. Ei väljenda.

Laman teki all  omaette.

Kesse Kuradile see ei meeldi. Kui ma suhtleks, läeks kiiremini üle. “Räägi mis sul viga on.” Ja on tige, et ma ei jaga infot. Ma ei jõua teinekord kõike üles lugeda, mis perses on. Ja mõnikord ei oska. Või on niisama sitt olla ja siis pole midagi jagada. Läeb üle omasoodu paari päevaga.

Paar päeva tagasi ma tegelikult proovisin rääkida, aga välja tuli tema kallal mölisemine.

See talle ka väga ei meeldinud.

Ma jään tekiteraapia juurde. Ei sheeri vot. Saab pärast haudumise produkti teada.

nagu oliiv dry martinis

Formaalselt justkui oluline, aga absoluutselt ebavajalik. (filmist Sin Noticias de Dios)

Pullisitt.

Suur känakas rohekat  pullisitta kleepuvas silmakirjalikkuses.

Hoiame ühendust, eks! Ei tea millest meil rääkida oleks?

Sulle nii sobib. See kohutav kleit

Kui hea ja rahulik laps! Mis elukaid paaritades nii koledad pojad tulevad?

Küll sa sellest üle saad! Mind ei huvita.

Kuidas läheb. Vastust ootamata

Kas sul oli  hea? Pärast sitta seksi

Nahui  raisata elu nägude tegemisele.

ihsand kõik tahavad mind ä

 

Oli ju plaan aeg maha võtta ja natuke pseudomasendust põdeda. Või midagi.

Ega kohe ju ei helistanudki vana koostööpartner, kellel oli kohe vaja, et ma kirjutaksin ühe (okei, tegelikult kaks) projekti ja eeldatavasti ka osaleks neis.

Ega ma ei olegi ju ringi rallinud mööda kodu- ja lähivälismaad, koosolekuid ja läbirääkimisi pidanud, eelarvealgeid tekitanud ja vaielnud, vaielnud.

Nii palju rahulikust olekust.

Ah jaa ja ma joon jälle. Hetkel veini.

kuidas ma trenni tegema hakkasin

WARNING!

A FUCKLOAD OF BORING PERSONAL BULLSHIT BELOW.

Ma olin keska lõpuni spordipõlgur. Mustast kohvist, alkost ja suitsust piisas et oma 166 pikkuse juures kehakaal kõvasti alla 50 kilo oleks (aplodismendid siinkohal Naisele täpse kirjelduse eest) . Allergia oli vaid shokolaadi ja maasikate peale. Aga kellel poleks.

Kere siiski  murdus ja ca 18-selt läksid allergiad kontrolli alt ära. Kärnas ja paistes ja hingamisraskused (astmale kakkus).

Saadeti Diagnostikakliinikusse täiemahulist allergiatesti tegema. Tulemuste kätte saades ütles arst:“Pole ühtegi asja, millele sa vähemal või suuremal määral allergiline pole. Sul on võimalik väga vaheldusrikast dieeti pidada: mulliga vesi või mullita vesi. Valmistu selleks, et astma süveneb.” Ja kirjutas hormoonravimid välja.

Suitsupaki tõmbasin lõpuni. Uut pakki ei ostnud. Retsepti viskasin prügikasti. Googeldasin astmaatikute ja allergiate teemal. Hirmuäratavad väljavaated. Kuna Kesse Kurat hoiatas, et kui suitsujärgselt liigutama ei hakka lähen pekki – muretsesin kõikse popimad ja ilusamad jooksutossud.

Esimene viga.

Tossud ei tahtnud ise joosta.

Ja Kessel (kes hakkas trenni tegema 5-aastaselt ja teeb seda jätkuvalt iga päev) oli õigus.  Kaal hakkas tõusma sest käed sügelesid koguaeg midagi suhu pista. Oraalse faasi häire.

Olin lõpuks sunnitud statkale minema. Seisin seal oma süütutes läikivates tossudes ja vares kraaksatas puu otsas pahaendeliselt. Tundsin, et midagi head siit ei tule.

Leppisime kokku, et ma jooksen iga päev vähemalt ühe (!) ringi staadionil. 400 meetrit. Piis ov keik.

Teine viga.

Esiteks ei olnud mul üldse mingeid lihaseid. Teiseks olid kopsud viieaastase suitsetajastaatusega harjuda jõudnud. Kolmandaks olin ma pekkis.

Ma  jooksin roomasin iga paari sammu tagant  seisma jäädes ja tundsin, et  kopsud ja süda plahvatavad. Või on juba plahvatanud ja ma see on põrgu. Ringiaeg oli mingi kümme minutit. Riided läbi higistatud, köhisin  oksendamiseni ja sülitasin tõrva kopsust. Kessel oli naljakas, aga ma olin minestamise äärel ja näost plekiline-ta ei julgenud irvitada.

“Homme jälle.”

Lootsin, et see oli küsimus.

Kolmas viga.

Ta vedas mind sinna statkale iga jumala päev. Me ei mäletanud enam, kuidas ma sellisesse jamasse olin sattunud. Annad Kuradile sõrme, ta võtab… kõik.

Positiivseid asju oli ka, kuigi vähe. Kuna enne statkale minekut oli alati hirm perses ja pärast seda ei olnud ma suuteline tükk aega midagi peale vee manustama, hakkas kaal sutsu tagasi tõmbama.

Siis ma jõudsin joosta juba kaks ringi. Ja kolm. Ilma vahepeal peatumata.

Kuu aega alustamisest jõudsin kümne ringini. Tõrva rögastades, aga ikkagi.

Olin kuskilt lugenud, et mingil hetkel tekib teine hingamine ja läheb kergeks ja joosta on mõnus.

Pullisitt. Nihujaagi ei tekkinud.

Mingi hetk märkasin lihtsalt, et ei ole enam suremisetunnet. Ringiajad lühenesid ja distantsi pikkus kasvas metsikult. Tunne oli selline, et ma võin ükskõik kui kaua ja kaugele liduda (maratoni on praeguseks proovitud mitu korda). Jooksmine on natuke masohhistlik ala – otsestelt mõnus pole olnud. Kaif on siis kui joostud, ja mida pikem on distants olnud, seda parem.

A ja asja point?

Astmast pole haisugi. (Allergiad siiski kohati kollitavad) Mõnda asja võib süüa ilma et kärna läheks. Ja jooksmisega on nagu Nike reklaamis – I wake up at 10K.

NB! kõigile kes kaalu tahavad maha saada –  ülekaalulisel (üle kümne lisakilo) ei maksa jooksmisega alustada, võib põlvedest või liigestest vigaseks jääda. Tasub ujuda, ratast vändata või kiiremalt kõndida või muu aeroobset koormust andva masinaga vehkida. Küsige esimese spordiarsti või kirurgi käest, kui ei usu.

bounce

Kuule, ema moor, kes mind kunagi juhtus sünnitama,

Pole minu süü, et mind mingi kepisemuga valmis tegid ja siis  järgmisele  joobarile pähe määrisid, et mehele saada. Ära leia endas  nahhaalsust mulle helistada.  Ära saada mulle võltshaledaid sõnumeid ja ära uuri pooltuttavate kaudu, kuidas mul läheb. Pole sinu asi. Lõppes sinu asi olemast juba siis, kui nimetet motherfucker mu lapsepõlve siniseks peksis. Mäluga on ka kõik hästi. Põrgatamisest tekkinud traumad on paranenud ja  Korsakoffi sündroomi all (veel)   ei kannata. See, et sa nüüd oled vana ja kole ja kedagi ei ole su tähelepnuvajadust rahuldamas – taff lakk.  Sure ära.

Ja rohkem mul pole midagi lisada.

kesse tülitseb

WARNING! LOTS OF BORING PERSONAL SHIT BELOW.

Kesse Kuradil on ainulaadne supervõime mind täiesti marru ajada.

Ta alustab vingumisest. Läheb üle närimisele. Ja siis näägutab.

Tavaliselt piisab kui ma korra röögatan. See toob talle naeratuse näole (sadist? energiavampiir?) ja siis ta nummitab natuke (masohhist?) ja saab asjast üle.

Aga mitte seekord. Seekord oli tal sitt tuju iseenda lolli vea pärast. Mina hoidsin veel keelt tagasi, et mitte öelda “I told you so”. Mul pea valutas ja üldiselt oli kehv olla, nii et ma ei jõudnud temaga piisavalt tegeleda ja maandada. Perfektne ajastus.

Mingil hetkel igatahes, peale temapoolset kerget “eelmängu” jõudsime sinnani, et ma viskasin prügikasti ära pooled oma riided (“Sinu asjad vedelevad igal pool!”) ja  suure osa ülejäänud korterisisustust (“Mind segab, kui nänn laiali on!”). Sealjuures karjudes ja teda sõimates ja uksi paugutades. See oli neljapäeva öösel poole kahe paiku.
Järgmisel hommikul põrnitsesin ta pudrust lõusta ja mõtlesin, kuidas ma tahaks panniga pähe äsada.

Kui ta tänaval trennist tulles vastu tuli, vaatasin ma tast läbi. Sa oled õhk, mees!

Nägin ta sõpra, kellele ta oli kurtnud, et mölises naisega ja kuna naine pole harjunud, et temaga mölisetakse, on nüüd perse majas. Värdjas, aga vabandada minu ees ei võinud.

Kõnedele ei vastanud. Koju ilmusin vastu ööd.

Väikeste variatsioonidega jätkus ignoorimine pühapäevani. Pakkisin trennikotti ja ütlesin, et läen pärast tuttavale külla. Siis ta leidis, et oleks aeg häälekalt oma õigusi nõuda  ja elu on ebaõiglane.

Kisa algas ühesõnaga uuesti.

Mingil hetkel ma ütlesin rahulikult, et mis sa arvad, kui ma esmaspäeval välja koliksin. Ilmselt tuleb ka edaspidi mingeid väikseid jamasid, mille pärast siis mina kogu pasa kaela saan. Ja ma ei viitsi niimoodi enam.

Esimese reaktsioonina tuli muidugi -mine jah. Aga  toon muutus.

No pika kuradi arutelu tulemusena palus ta muidugi vabandust. Ja siis palus veel, iga tunni aja tagant ja rääkis kui sorri jne. No ma ei andnud andeks. Aga vaikselt õpime ilma karjumata vestlema.

Pühaba õhtu, pärast teki alla ronimist, hakkab see tõbras äkki itsitama. “Kle ega vist keppi täna veel ei saa onju?”

Not this month, my friend.