Tra, ma ei oska kunagi arvestada seda, millised gigantsed kogused ma kokku mögistan ja noh, recipes are for pussies.
Igatahes istun ma silmitsi peopesasuuruse 48…asjaga. Kuna tainast jm kama jäi üle, keerasin selle kõik kokku, lisasin igast värki ja see küpseb praegu cookiede näol ahjus.
Et sellest on ometi vähe, tekitasin ka köömnetega ricotta-juustupiruka (kõrvaltoast kostab äginat ja pool on veel alles).
Ma vist ei pagarda enam kunagi. Süüa ma produkte täna niikuinii ei taha, pool päeva nende lõhnadega peletab igasuguse huvi ja uudishimu. Natuke tühi tunne on.
Kusjuures, tõend sellest, et make-up teeb imesid.
Kaka tuunimata olekus:
Pärast tuunimist (hägune ei ole ta sellepärast, et oleks kasutatud froteefiltrit “teeb ilusaks ka tiinapargi” vaid selline romantiline on mobla öörezhiim):
Ei, ma ei tea, kes selle kõik ära sööb.
Edit: Nirtilt leidsin lühikese isiksusehäirete testi lingi. Obsessiiv-kompulsiivne häire on “moderate”. Irw.
Minu faking elulugu ühes lauses ( tean, tean, polkovniku lese sündroom).
Süda lööb 50 lööki minutis, kepiisu kas ei ole üldse või läheneb nümfomaaniale, toiduga sama värk, keretemperatuur kõigub 35-36 vahel, üldine tuimus väliskeskkonna ärritajate suhtes, ja tudu on 24/7. Värdjas, noh.
(Suvel ma olen vähe rohkem elus. Ergo - madalrõhkkond tekitab ajukahjustusi, hööh.)
Retikulaarformatsioon reguleerib une ja ärkveloleku tsükleid. Visuaalsed, akustilised ärritajad, samuti vaimne tegevus stimuleerivad retikulaarformatsiooni. See hoiab meid erksana, soodustab tähelepanu kontsentratsiooni.
Hüpotalamuse peamised funktsioonid on:
autonoomne regulatsioon; hüpotalamus osaleb südame löögisageduse, samuti veresoonte valendiku kontrollis; reguleerib toidumassi liikumist seedetraktis, uriini väljutamist põiest
lihaste talitluse regulatsioon; kontrollib neelamisega seotud lihaste talitlust, stimuleerib lihaste värisemist, millel on oluline termoregulatiivne tähtsus
termoregulatsioon; temperatuuri tõustes stimuleerib hüpotalamus soojuse ärastamist, aktiveerides higistamisfunktsiooni (hüpofüüsi eessagar); temperatuuri langedes stimuleerib hüpotalamus soojusproduktsiooni lihaste värisemise kaudu (hüpofüüsi tagasagar)
emotsioonide regulatsioon; emotsionaalse käitumise üldine regulatsioon; otsene seos hirmu- ja raevutundega, seksuaalse naudingu tajumisega; hüpotalamuse seisundi muutus on ilmselt seotud ka stressist tingitud haiguste tekke ning süvenemiseg, psühhosomaatiliste häiretega
une/ärkveloleku tsüklite regulatsioon; hüpotalamus osaleb organismi seisundi regulatsioonis une/ärkveloleku tsüklis koos retikulaarformatsiooniga.
Limbilise süsteemi põhilised funktsioonid on:
üldise psüühilise aktiivsuse ja põhiliste kaasasündinud vajaduste (enesesäilitamine, toitumine, paljunemine) rahuldamisega seotud käitumise regulatsioon
mälu regulatsioon, millega on peamiselt seotud hipokamp ja mandelkeha; mälu on tugevasti seotud enesealalhoiuga: näiteks loomadel on erakordselt tähtis mäletada, kust saab juua, süüa, kus on tõenäoline vaenlase asupaik
siseelundite talitluse regulatsioon sõltuvalt emotsionaalsest seisundist, haistmisega seotud reflekside regulatsioon
valu ja mõnutunde tajumise regulatsioon; hüpotalamuse ja vöökääru talitlus on seotud näiteks rahuldustunde tajumisega nii seksuaalses mõttes kui ka toitumise kontekstis
üldise emotsionaalse seisundi, une ja ärkveloleku regulatsioon.
Kahjustused limbilises süsteemis võivad põhjustada ohjeldamatut aplust söömisel ning seksuaaltungi ja –aktiivsuse suurenemist, normaalse hirmu- ja vihareaktsiooni kadumist, mälu nõrgenemist.
Kas teie tutvusringkonnas vanasti ka poisse suvel kiilaks aeti? Või olen ma sadistide sugukonnast. Väikesed maakad lippasid suviti küll ringi nagu oleks värskelt Puiatust.
Tuttav sniiki vanaema rääkis, kuidas ta lastelaste hoidmisest kõrvale on suutnud hiilida. Lõikas nädalavahetuseks külla toodud pikajuukselise poisslapse jummala nudiks ja tagastas shokeeritud emmele. Nüüd kui jälle uuritakse, et kuidas ajaga on, räägib et laps on taas kuidagi karvane… Win – ainult lühikarvalist koera juletakse vanaema juurde hoiule tuua.
Siit väike isiklik juuksetrauma. Mul kasvavad käed persest välja. Praegugi vaevu suudan patsi punuda. Esimesse klassi minnes ma nii osav ei olnud. Kombo: meetripikkused juuksed +hommikuunine käpardtatt + pohhuistist mutt=takud.
Tulemus – mutt viis mind juuksurisse ja hoidis toolis kinni, kuni juuksur poisipea lõikas. Karjusin ja hammustasin, aga mittetulemuslikult.
Suurest vihast tekkisid mul seitsmeaastaselt esimesed hallid juuksekarvad. Ma ei rääkinud mutiga kaks aastat rohkem kui “jah” või “ei” ( ja olles lõpuni siiras, keerasin talle nii palju sitta kui vähegi võimalik and then some more) . Kuni karvad pikaks tagasi kasvasid. Ja sel perioodil on mul kõikidel fotodel räägi-seinaga- näoilme. Nagu sel pildiloleval tigedal põnnil.
“Kui tihti on viimase aasta jooksul juhtunud, et oled pärast joomist tundnud piinlikkust ja süüd?” Wtf, süüd?
Ja pealejoomisest – kõike muud, aga järgmise päeva hommikul alkot peale juua ei ole võimalik.
Punkte kokku 19
Punkte kokku 16-19
Sinu joomisharjumused hävitavad Sinu tervist ning Sa võid olla alkoholsõltuvuses. Kui vähegi võimalik, lõpeta joomine otsekohe. Võta ühendust oma perearstiga ning räägi selle testi tulemustest, või siis pöördu kindlasti vastavate spetsialistide poole.
Füüsiline nahavahetus kaasneb mul psüühilise kriisiga.
Liialt palju on erinevaid maske kasutatud. Ja ülemäära ohtralt räägitud. Liigintensiivselt sotsialiseerutud. See jätab jälje. Räpase. Kuulutustulp saja kihi räbaldunud plakatitega.
/Väsinud sotsiopaadi kurnatusröök/
Pisike urgutõmb, introspektsioon ja obsessimine, raisk. Kuni oma kest taastub.
Ostsin just süüa, muuhulgas Kessele leiba. Värske, lõhnava, pehme, koheva kilose leiva. Vaatasin seda, näperdasin, mudisin, silitasin ja miski minus murdus. Fakjuu, tsöliaakia.
Tasusin ja istusin poeseina äärde pingile. Võtsin leiva pakendist välja. Ja kugistasin sealsamas, himust käed värisemas, iga tükikest nuusutades ja peaagu kallistades, ühe hooga ära. Sülge eraldus nagu koeral palava ilmaga, peale polnud midagi vaja juua.
Selgus üllatav tõsiasi, et plaksuga õhku lennanud telekal on läbi kärsanud mingi trafo, mis toidab pilti. (Jaa, ma tean, poleks pidanud seda kuradi plasmalooma ostma.) Muzooni kostab hämmastaval kombel edasi. Esmaspäeval selgub, mis värk on.
Ei ole lühikesed ega takused, mingi 50 cm pikad. Väike palsam, näppudega tõmbad sirgeks kui niisked on, ja jäävad täitsa siledad.
2. Keppimine käib mul hooti. Ei seksi vahel kuude viisi, sest on null isu. Ja siis tekib nümfomaania.
3. Kõige lähemal loomapornole olen olnud siis kui fuckbuddy juures kepi ajal tema pruudi kass kihvad mulle korduvalt kätte lõi.
4. Ma ei ole positsioneeritav. Ei rahvuseliselt (tra teab, ausalt), majanduslik-sotsiaalselt, poliitilistelt vaadetelt (away), psühholoogiliselt (testide järgi peaaegu umbes täpselt keskel igasugustel skaaladel) jne. Kuuluvustunne on ka null, kõike/kõiki vaatad väljastpoolt.
5. Õppisin naeratama alles kolmandas klassis. Istusin peegli ees ja ja püüdsin suunurki õiget pidi käima panna. Varem ei olnud põhjust neid lihaseid kasutada.
Sai jälle edukalt ära tehtud üks oluline asi, mille õnnestumine oli pehmelt öeldes ülimalt ebatõenäoline. Ja mul pole isegi mitte hea meel. Omalaadne adrenaliinisõltuvus on see, mis paneb kaifi saama perse vahus rabelemisest.
Kui miski raskus ületatud ja tulemus käes, kestab rahulolu umbes-täpselt kaks sekundit. Seejärel- johhaidii- jälle uusi muhke otsima.
Täna on taas ainult üks söögikord (hommikul algab ja õhtul lõpeb).
Päev otsa toreda inimese teesklemine, naeratamine ja sisutu viisakusjutt paneb mul lõuad valutama. Nagu suhu oleks võtnud tundide viisi. Tulutult ja ühepoolselt.Päev otsa silmakippuvat und ja paska kohvi taluda, normaalset espressot igatsedes, on täiendav piinamisviis.
Aktiivselt kuulates on mul näoilme nagu sittuval koeral. Juhtusin projektikoosoleku ajal peeglisse vaatama. Ettevaatlik, ootusärev ja väga koomiline.
A ja üks varemkirjutatud projekt sai heakskiidu. (Enter rahakõlin) Taaskord.Grafomaania ruulib.
Mul oli valida, kas lähen täna arsti juurde ja ravin oma 2 kuud kestnud nohu ja paukuvat köha (tõenäoliselt anitibiotsiga, mis välistab alkoholi).
Või nuuskan nagu senini ja saan täna täis juua ennast.
Arvake ära mis ma valisin.
Täna hommikul püüdsin silmi lahti teha, ei õnnestunud.
Kulus kaks antihistamiini ja potsik Sulfametizoli tilku, saan sutsuke piiluda.
Näen välja kahtlaselt sarnane T.Naaritsaga . Nagu tema kahekümne aasta pärast. Kui ta sel vahemikul klaasipesuvedelikku jooks ja Põhjamerel avamerepüüki teeks ja igal puhkehetkel sadamabaaris kakleks. Selline väga halvasti koheldud mongoloid.
Olen sellest varasemalt juba ulunud, kuidas mul on raskusi nende katsumisega ja küünte lõikamisest viilin (kuni kabjad enam kinga sisse ei mahu) ja siis röögin ja värisen ja nutan ja lõikan.
Nüüd tahtsin teaduslikult läheneda: foobiate (kaasa arvatud varbafoobia) vastu aitab eksponeerimine. Kui kardad näiteks konni, kuulad kõigepealt konnakrooksumist lindilt. Järgmisena lähed juba tiigi äärde ja kuulad seal. Ja siis juba vaatad konnale otsa. Kuni lõpuks on pohui.
No proovisin teooriat praktikasse rakendada: käisin pool päeva suutsin kaheks sekundiks varvassokid jalga jätta (äi kui räme) ja pärast väikest karjumist läksin pediküüri.
Stupid motherfucker me.
Nii nagu tibi mul jalast kinni võttis ja varba kallale asus, läks mul vastikusest pilt tasku ja äsasin talle teise jalaga paanikatohlaka.
Veidi aega oli selles ruumis väga, väga vaikne.
Siis maksin kinni teenuse, mida ma ei saanud ja panin kiirelt uksest välja (napilt oleks klaasukse sisse jooksnud). Siiski pidin veel kord tagasi tulema, sest üks king jäi maha.
Esimene teraapiasessioon niisiis ei andnud loodetud tulemust.
Mul tuli hoog peale.
Soov midagi oma kännudega teha leidis eile väljundi. Lihvisin köögikapid lakist puhtaks, peitsisin tuhmiks tumeroheliseks ja lakkisin üle. Kesse pidi koju tulles krambid saama. Kui kuulis et isetegevus siis mõtles tükk aega, kehitas õlgu. ”Teinekord mine juuksurisse vms kui sul igav on. Nüüd mine otsi meile uus köögimööbel.”
Meenutab seda korda kui ma vannituppa plaadid valisin. Ta jõudis koju kui oli plaaditud ja küsis esimese asjana, kaua läheb aega et need seinast maha peksta.
Niikaua sööme elutoas. Võinoh. Kapis on täpselt pool pakki maisikrõbuskeid. Aga see-eest ohtralt kokakoolat ja rummi.
Sain meili mureliku (aga moraalse) blogilugeja käest, kes tegi mulle teene ja ütles, et ma räägin tühistest asjadest ja pealegi rõvedalt. Et kas ma ikka olen mõelnud. Väljend ”keppimine” talle ka üldse ei meeldinud.
Ega strippavad lihavõttejänesed.
Et palju olulisematest asjadest võiks kirjutada, ja ilma joodikluse propagadata.
Tjaa. Aitäh raisk, sa oled nii äge. Vahel juhtub tõesti, et ma isegi mõtlen.
Ma võiksin ju siin arutleda honkadori ja T.S Elioti paralleelide üle.
Teha kokkuvõtteid ühe ÜRO ja paari EL asutuse töö mõtek(t)usest ja oma panusest selles.
Iivõl kristlusest.
Milliseid hinduismiga piirnevaid seisukohti omas Sokrates ja et Nietzschegi on neilt omajagu varastanud. Hindudelt siis.
Poliitikast võiks oh kui palju jahuda.
Võibolla kunagi.
Praegu on väikesed asjad on lähemal.
Ja keppimisest tuleb - raudpolt – edaspidigi juttu.
