Mul on nii KOHUTAVALT KIIRE elu et ei jõua kõike kirjagi panna, SISUKAT paska juhtub nonstop.
Võtab kohe vinguma.
Feisspukis levib mingi kettkiri “tee esimesele viiele kommentaatorile oma kätudega mingi asi ja siis nad peavad ka sama tegema”. Hakkasin juba jõudu koguma et see siia postitada, aga siis tuli meelde et Koomakale lubatud prosecco seisab juba aasta otsa nurgas ja ootab äraviimist. Tom kle, ausalt, selle aasta jooksul toon ära.
Sitamajatoru külmus/troppas kinni kuu alguses ehk siis sobivalt just siis kui Toruabistajaonudel oli kümnepäevane järts. Asju käime ajamas ümberkaudsetes koffikutes ja (muuhulgas) pesemise eesmärgil trennis. Teate kui kobedad pellarid on söögi-joogikohtades! Pesematuse oht motiveerib samas igapäevaselt trenni ronima ning peldikupuudus vähem sööma-jooma. Bikiinivorm tuleb mühinal. Igatahes, 2 päeva tagasi tulid onud suurte kaabelite ja vedrumoodi asjadega ja pritsisid kogu vannitoa paska täis. Homme lubasid jälle tulla. Seni käime tihedasti koffikus ja trennis. Kinosid peaks ka hakkama külastama, seal pidid samuti toredad peldikud olema.
Käisin halasin boss ladyle, et anna teha midagi noh, kuivan. Mingit pisivärki andis selle peale nokkida ja lubas et KUNAGI ähmases helges tulevikus hakatakse palga eest tööd ka andma. Ma kahtlustan, et palka makstakse edasimolutamise eest seetõttu, et nad magasid katseaja lõpu maha. Üldse palgal ja töötegemisel on mingi pöördvõrdeline seos. Kohad, kus ma olen (võrreldavate ametikohtade arvestuses) perse verevahus raband, on old kõige sitemad tasustajad ja vastupidi.
Sushi ei ole endiselt minu rida söök, mis mõjub noh, tormiliselt. Sellest tulid kaheotsakrambid ja arvestades peldiku-tsällentsit, preventiivne amokijooks lähedalasuvate töötavat vetsu omavate asutuste vahel.
Longituuduurimuse tulemusel on selgunud, et see ainuke hall juuksekarv mis mul alates teisest klassist kasvab, vaevleb viimasel ajal identiteedikriisi käes. Nimelt kasvab ta nüüd triibuliselt (suht ühtlaselt ka) – kaks senti on depigmenteerunud ja kaks senti tume ja siis jälle mitte. A ja see osa mis peaks hall olema, on…roosakas. Wtf? Hüpotees on, et süvenev Sipsikuviirus, raibe.
Telku viisime lõpuks parandusse, sest no garantiiaeg sai ju läbi. Jõupingutused olid asjatud, sest parandajaonu helistas ja ütles et jupp mis pekkis on (maksab 200 eurtsi) jõuab kohale umbes 2 nädala pärast. Ja alles siis selgub kas teine jupp (mis maksab 600 eurtsi) tuleb ka tellida või jah. Palusime telkari pidulikult pinsile saata.
Tulumaksutagastus 350 eurtsi tundub nii kuradima vähe. 5000 eegu peale suutis varasemalt täitsa rõõmus olla.
Joon jätkuvalt tihti, aga palju (ead ipsaania veini). Ja ingverit. Huvitaga ootan, kumma tõttu maohaavad esimesena tulevad.
Yours truly,
räpane ja pidevas kusehädas vaevlev, aga hetkel mitte päris pankrotis mäluprobleemidega joodikas.
PS. Mul on sellist ratast vaja. Kevad pole enam kaugel.
See pole veel kõige hullem, mis juhtuda saab. Meil oli eelmise aasta märtsi case selline: kõigepealt külmusid veetorud, siis läks peller uduumbe ning siis päästeopratsiooni (ebaõnnestunud) käigus lõhuti el. juhtmed, mis tagasid el.pliidi elektriseerumise.
Sel aastal juba pisut targem, esialgu ainult veetorud külmunud – 2 nädalat juba, päästeoperatsioonid vol.1 ja vol.2 edutud. Käin 140 km kaugusel tööl, kaasas piknikukorv pesemist vajavate nõudega.
Ühekordsed nõud tuleb osta, Driimer
Ja kaaluda üldse söömise mahajätmist seni kuni. Elektripliidi surma puhul, noh, sama retsept.
Üldisema elektrivärginduse kadu on muidugi veits valusam, aga lühiajaline – kui see peaks öösel juhtuma siis (elektrikütte puhul) lihtsalt ei ärka hommikul.
Eks nõudepesu komplitseerituse tõttu ongi pigem kaupluse valmistoit praegu menüüs, taldrikud asendad küll papiga, aga potid-pannid on tera teine teema!
Aga el.pliidi kõrval on meil nüüd ka kahe auguga gaasikas, millel järgi väike 5kg balloon. Eilse tuisuga käisin bensukast uut täidet ostmas, kell 23:30 – luugist vaadati mind väga veidral pilgul ….
Ipssanias ei tehta kahjuks head veintsi. Soovitan pöörduda Uus-Meremaa spetsialistide poole.
Huvitav, et Prantsusmaa ja Lõuna-Aafrika veine keegi heaks ei paku.
kõik, kes tuludeklaratsiooni peale üldse midagi saavad, on õnnega koos. Mina ei julge täitagi, kuigi lõpmatuseni edasi ei saa lükata – varem või hiljem tuleb teada saada, mitu tuhat mul juurde tuleb maksta.
Üüüüüü … mul on meeleliigutusest klimp kurgus!
Minu töökohavahetuse keskmist tempot silmas pidades võib olla heaks mõtteks enne järgi küsida, kas ma ikka veel samas kohas liiklen. Praegu liiklen.