Ma ei ole just tundlike ja hellade killast. Siiski on asju, mis mind raputavad.
Minu kolm vastikumat korduvõudukat. (Aastapäev inspireeris, höhö.)
1. Kui ma näen unes merd, hakkab stsenaariumi järgi igast sitta juhtuma. Alati. Isegi kui on päikeseline ja tuuletu. Veetase tõuseb ja tuleb hiidlaine. Mitte väike tsunami, vaid “selle maailmajaoga on jokk”-laine. Mille eest pole pääsu. Ma üritan muidugi, jooksen, teen Batmani. Lendan niikaua kuni enam ei jaksa (maad ei ole näha). Alati kui ma tsunamiune puhul üles ärkan, olen haige. Viimasel ajal olen lahendusi leidnud. Kui näen, et laine tuleb (ja ta alati tuleb), siis ma karjun ta peale ja nö hakkan mõttejõul vastu. Vahel õnnestub, et ta mõtleb ringi. (Immuunsüsteem on paremini tööle hakanud?)
2. Mets. Suur puu ja väike puu kõrvuti. Ja mingi eriline ultraheli. Kohutavalt õudne on, hirmukrambid ja -higi. Pärast ärkamist jupp aega ei julge magama jääda. Seletada ei oska, miks.
3. Ülesminek lapsepõlveaegsest trepikojast. Korteriukse lukk ei keera ja alt kostuvad vaiksed sammud. Ma jooksen ülespoole, kuni pole enam kuskile minna. Sammud kostuvad lähemalt. Enamasti olen üles ehmatanud enne kui alttulija üles jõuab, aga üks kord mitte. Aju oskab ikka eriliselt haigeid asju genereerida.
Tatina oli korduv teema kuri naabrieit, kes mind öösiti luua seljas taga ajas. Ja korstnapühkija, kes poe pimedas eeskojas kohutavate kavatsustega luuras. Vampiiridest nägin niikaua painajaid kui ise vastu hakkasin hammustama.
I dare you.
Tosha, Rents, Nirti, Malignus.
(Pilt SIIT)
