Einoh, vähe ei ole andekas nimi mulla- ja kopatöid teostavale ettevõttele: OÜ Riksil on kopp ees .
Äriregistrist leidsin veel: MTÜ Kollane Pardike , MTÜ Lonkava Hundi Koda, Kultuuriselts Ketaspidur ja OÜ-d Sigalahe, Unematti (kustutatud),Krampija, Vasakult Esimene, Püha Lehm, Tige Tikker, Karvamari.
Ostsin just süüa, muuhulgas Kessele leiba. Värske, lõhnava, pehme, koheva kilose leiva. Vaatasin seda, näperdasin, mudisin, silitasin ja miski minus murdus. Fakjuu, tsöliaakia.
Tasusin ja istusin poeseina äärde pingile. Võtsin leiva pakendist välja. Ja kugistasin sealsamas, himust käed värisemas, iga tükikest nuusutades ja peaagu kallistades, ühe hooga ära. Sülge eraldus nagu koeral palava ilmaga, peale polnud midagi vaja juua.
Selgus üllatav tõsiasi, et plaksuga õhku lennanud telekal on läbi kärsanud mingi trafo, mis toidab pilti. (Jaa, ma tean, poleks pidanud seda kuradi plasmalooma ostma.) Muzooni kostab hämmastaval kombel edasi. Esmaspäeval selgub, mis värk on.
*osta järjekordne paar jooksutosse, sest need kuivavad pärast pesumasinas pesemist kaks päeva ja lirtsuvatega on lits joosta.
*leida paksemad kardinad, sest vastasmaja kutt armastab õhtuti kodus alasti ringi töllerdada.
*kinkida seniilsele naabrivanamutile (Toruabi kuldsponsor) vannimänguasi. Sellele samale, kes peale trepipesu lapi alati peldikupotti viskab ja sellega kogu maja sitatorud ummistab. Paar korda kuus. Mitte unustada teha ta sugulastele samuti väike kingitus.
* mitte süüa kuivatatud aprikoose, sest need ajavad peeretama.
* lasta lõpuks ära viia õhkulennanud telekas (jätta uus ostmata) ja üksildane “kaks sidrunit ja pudel rummi” külmkapp (tunda on, et varsti paneb saba). Igaks juhuks vaadata valmis, kus müüakse 200-liitriseid veeboilereid (kahe vannitoa olemasolul on nii plusse kui miinuseid). Katkiminemise hooaeg.
*Isegi äärmisel vajadusel jätta kasutamata Tulika takso, sest nii seest keemilist pesu mitte kunagi näinud autod kui mädanenud hammastega juhid haisevad rõlgelt (ja kiunuvad, kui nõuda lebra tõttu akna allakerimist).
Tulin just igapäevaselt jooksuringilt, 16 km. Pole eriti higine.
Janu.
Trenniriideid seljast võtmata avasin fits peedi-mineraalvee purgi ja joon seda (kapis on veel paar tükki). Kõrvale järan meega soolapähkleid ja kapist leitud juustu.
Selle eide nägemine tekitab mus alati soovi minna ka huultesse kollageenisüste tegema. Mitte et see minu puhul aitaks. Aga vähemalt oleks ühtekas olla.
Film on idiootliku tiineõuduka musternäidis ja poisid tunduvad Megani hammaste vahel “surres” kohatult rõõmsad. Can`t blame them.
Tulime Kessega kolmapäeva öösel kergelt joomasena 24-h poest ja vastu tulevad kolm noort kolmemeetrist kurja näoga võõrast ambaali. Ütlevad Kessele sõbralikult tere ja pistavad käe pihku.
Kesse ütleb kõhklevalt tere vastu.
Kutid hakkavad naerma: “Sa ei tunne meid ära, onju? Sa ostsid meile alati jäätist, kui me väiksed olime.”
(Kunagi oli maja juures jätsikohvik, mille klaasaknad olid täis väikeste kriimude lõhkiste pükstega laste ninajälgi.)