ainult kaugelt vaatamiseks

Maslowi püramiid ei toimi. Kui jobuka põhivajadused on rahuldatud, ei lähe ta järgmisele tasemele.

Öeldakse, et rikkus on peas kinni. Ja käibevahendite  nappus ei pruugi olla vaesus. Tutvusringkonnas on mitmeid pealtnäha edukaid ja jõukaid inimesi. Lähemalt suheldes on kahjuks tihti selgunud, et tase on kuradi närune. Mitte  et palju raha aga loll. Mkm. Seda juhtub ainult filmides ja muinasjuttudes.  IQ-ga pole siin midagi pistmist. Aga mõtteviis on jäänud kuskile vaesesse lapsepõlve või tudengiühikasse.

Mõnel on töös, ümber ja seljas asjad, mis maksavad jubedaid numbreid, aga ta on kohutavalt õnnelik kui ta saab kuskilt tasuta kohvi nihverdada. Üks edukas disainerihärra käib näiteks lõuna ajal kaubanduskeskuses hiilimas, kuidas kõht presentatsioonidel pakutavast täis saada ja metsikult rõõmustab selle üle.  Et kinnisvarakunni lapsed peavad koolikotiraha ise teenima pudeleid poodi viies, maasikaid korjates ja turul müües (ja peavad selleks koolivaheajal kell 4 hommikul ärkama).  Hiigelbasseinis ujumas nad ei käi, sest selle küte maksab ju (murdosa sellest mida issi nädalavahetusel ninna nuuskab). Üks eduka rahvusvahelise ettevõtte juht ei unusta peol cateringiruumist endale pudelit odavat veini kaasa virutamast.  Teise kolme väikest last kasvatav naine saab igakuiselt minimaalse “majapidamisraha” millega hakkamasaamiseks on  sunnitud oma riided kaltsukast ostma. Kolmanda paar milli maksnud auto funktsioon on peamiselt aiapidude dekoreerimine (bensiin on kallis).

Arvate et nad häbenevad seda? Vastupidi. Siiras uhkus ja võidurõõm.

Pärast sellise info saamist tekib mul kaks reaktsiooni. Üks – kui ma sulle külla tulen, loed sa ilmselt, mitu lonksu veini ma võtsin ja arvutad, kas kaasa toodud kook ikka katab selle kulu (kas kasud on sees). Kaks – kui näruselt väikesed on need asjad, mida sa loed võitudeks.

Ja  sellistega suhtlemine on iseendale alandav. Sama mis Balti jaamas asotsiaalidega odekahinna teemal halada. Ongi meeldivam inimestega mitte lähedalt tuttavaks saada. Säilib mingi läikiv fassaad ja viisakuspiir. Harvad erandid kinnitavad reeglit.

nii lihtne

Ilus lugu. Ja ma olen sitaks pissed off. Looga mitteseotult.

Kesse ütles, et ta eelistab mu märatsemist vaiksele kookonistressamisele. Eelistab lihtsalt oma tähelepanudoosi kätte saada, arvan mina.

freakshow

 

Juhtusin vaatama õuduspõnevikku”Totaalne muutumine”. Kes pole näinud, siis see on see koht, kus asotsiaalidel esimest korda elus nägu puhtaks pestakse, pea ära kammitakse,  hambaharjast puutumatutele hambarontidele kroonid pannakse ja siis terve asotsiaalide suguvõsa karjub teda nähes ÕUMAIGAAD ja uluvad.

Käsi suu ette pannes, muidu pole õige. Kõige kõvemini röögivad nutta vanemad, kes oma lapsele pole elementaarseid hügieeninõudeid suutnud tutvustada. Ja oma väikestele värdjatele raatsinud hambaklambreid osta ega vinnikreemi. Peksta tuleks. Kõiki.

Omapärane, et enamusel neil räpastel monstrumitel on suht inimesemoodi mehed või naised ja lapsed. Või on neid eelmistes saadetes juba tuunitud?

Lemmikdialoog:

Arst:”Sa oled 19, sul on neli ja pool hammast ja needki kõverad ja mädanevad. Miks su hambad nii halvas korras on?”

Patsient:” 5 liitrit limpsi päevas,  hambaid pesin eelmisel aastal korra. Mismõttes neid saab plommida.”

 

Kuigi vahet pole, pestud asotsiaal läheb ju tagasi oma prügihunnikusse, avab natuke  uute hammastega õllepudelikorke  ja näeb kolme päeva pärast samasugune välja.

Ja neil on see õigus.

 

 

 

 

tummfilm

Läksin maksuametisse kaasa sõpsi FIE värki lõpetama.   Ta luges nende lehelt välja, et seal peab.   Printis avalduse välja ja puha.   Hargnes järgnev tegevusteahel.

Võtab numbri, läeb leti juurde, ütleb ametnikumutile tere.
Mutt tere vastu ei ütle. Üldse tema poole ei vaata.

Sõps annab üle leti avalduse.

Mutt vaatab avaldust, lööb kuskile programmi midagi sisse.

Rebib avalduse puruks ja viskab prügikasti. Sõnagi ütlemata.

Me vaatame sõbraga mutile samuti vaikides, aga intensiivselt otsa.

Keegi pole talle ilmselt aastaid otsa vaadanud. Silmside ehmatab teda.

Mutt mõtleb natuke ja kraaksatab: “ME EI TEE SIIN SEDA.”

Põrnitseme edasi.

“MA EI TEA KUHU TE PEATE MINEMA!”

Passime teda jätkuvalt.

Toksib vastumeelselt arvutit ja ütleb kiirelt, aga kadedalt: “Äriregistrisse.”

Tase. Tegime kannapöörde ja läksime välja.

Kindlasti rääkis ta pärast kaasmuttidele, et kui ebaviisakad kliendid tal olid.

nagu oliiv dry martinis

Formaalselt justkui oluline, aga absoluutselt ebavajalik. (filmist Sin Noticias de Dios)

Pullisitt.

Suur känakas oliivjat pullisitta kleepuvas silmakirjalikkuses.

Hoiame ühendust, eks! Ei tea millest meil rääkida oleks?

Sulle nii sobib. See kohutav kleit

Kui hea ja rahulik laps! Mis elukaid paaritades nii koledad pojad tulevad?

Küll sa sellest üle saad! Mind ei huvita.

Kuidas läheb. Vastust ootamata

Kas sul oli  hea? Pärast sitta seksi

Nahui  raisata elu nägude tegemisele.

pessimism on tervislik

Süütunne on võimas asi.

Võimsam on ainult see, kui seda pole.

Ma tahtsin kirjutada sellest, kuidas lubadusi pidada. Aga no tõesti,  see pole mu tugevam külg.

Ma olen asjatundja selles, kuidas MITTE endale antud lubadusi pidada.

1.Sea endale võimatud eesmärgid
Põhiline ja peamine reegel. Kaalust alla viis kilo ühe  päevaga.  Müüdavad asjad müüvad end ise, ühegi telefonikõne ja kuulutuseta. Õpin nädalaga uue keele selgeks. Tsöliaakia näiteks kaob iseenesest, see on lihtsalt faas.

2. Kasuta alkoholi mõju otsustusvõimele
Pole tugevamat optimismitapjat kui kaine pea.

3. Oma persetäit häid vabandusi
Liiga palju muid asju teha. Süda justkui paha. Varsti peaaegu võibolla tulev peavalu. P(re)MS. P(ost)MS. MS. Kehv/ liiga soe/liiga päikeseline ilm. Mingi loll kes rikkus tuju ära. Homme hakkan tervislikult toituma, aga täna õhtul hävitan  ära kõik ebatervislikud, rasvased ja magusad asjad mis kapis on.  Sedalaadi.

4. Sõnade, mitte tegude järgi
Hästi palju peab rääkima sellest, mida sa plaanid, kuidas sa juba oled MÕELNUD mingeid samme astuda ja mida edasi jne. Kui piisavalt seletada, siis usud ise ka (peaaegu), et toimubki midagi. Täielik illusioonides elamine tekitab (teistes) ettekujutuse et sa tegelikult nagu, tegid midagi. Kõnelused stiilis “Noh, kuidas sul x asjaga edeneb?”  on muidugi tüütud.

Nõuanded ei ole autoriõigusega kaitstud.

Pole tänu väärt.

murder death kill

Olen isegi  iivõlim täna kui tavaliselt.

Miks?

• Mobla helises kell 04.33 (kaua pole helistatud öösiti ja unustasin välja lülitada). Küsimusele- kes ära suri- tuli koomas sõpsu jahumine teemal keegieimõistamind. Järgmine kord olgu keegi surnud või ma aitan.
• Ma olen endiselt oranzhilaigulisem kui naturaalis, vaatamata kõigile abinõudele. Hullulehmatõbi, nagu loll naaber postkasti juures muheledes täheldas. Mida sa ka tead, tropp. Sul käib remont ühetoalises korteris neljandat aastat. Sest seal on ruutmeetreid  rohkem kui sul IQ-d.
• Kohvipress ründas mind. Oli vist  valge t-särgi peale armukade. Mina võitsin: särk ja press läksid koos prügikasti. Kohvijoomine ongi kahjulik.
• Tädi  Suur Ja  Sotsiaalne otsustas tühjas riietusruumis, et õige mõnus oleks võtta minu kõrval olev kapp. Kõik teised olid vabad!! Ja minu oma oli äärmine!! Tahad sa ikka nii lähedalt mu (eeskujulikult vahatatud) tutiga tõtt vahtida? Ja seda, kuidas ma oma  perset  10-le sentimeetrile mahutan. Nagu, lollakas oled vä. Ei tasu teha solvunud nägu, kui ma seepeale su koti ja shampooni kapiuksega “kogemata” maha lükkan. Upsi!
• Paar tundi rattaväntamist hiljem tundsin et kuskilt tuleb tappev higilebra. Pärast nägude tegemist ja mõningast demonstratiivset ninakirtsutamist selgus, et müstiline haisukott olen mina.
• Üleüldse on kere nõuks võtnud dehüdreeruda (või on aru saanud, et võiks ainevahetust kiirendada) ja  ka  vabal hetkel jahedas ruumis SORISEB kaenlaalustest vett. Mitu korda päevas käin dushi all ja vahetan särki.
• Proua Uudishimulik, ärge üritage mind vägistada, kui ma järjekorras seisan. Teie üüratud tissid ei mahu mu õlale ära. Nõme pole vahtida, mis marki tampoone ja juustu ma ostsin ja palju see maksis? Ise mugavalt mu persele toetudes? Ah? Ka küünarnukiga nügimine (kartsin lömastamist) ei seganud kahjuks teie keskendumist.

(Uriseb)

Ah ja veel üks ebavajalik tõdemus: sitapeadele võid alati mitte loota – nad ei vea selles osas kunagi alt.

Kesse Kurat pani mulle diagnoosi.

“Panemata.”

Tänan, aga kassa juures mind juba dry-humpiti.

i`m officially blind

Otsin kehakreemi. Lõhna järgi.

Määrisin ennast õhtul rõõmsalt kokku.

Hoopis teistmoodi lõhnas kui poes.

Täna hommikul olen oranzhi-pasapruunilaiguline.

Tagurpidi vitiliigo, mõtlen.

Mingi hirmus allergia, mõtlen.

Nagu sibulakoortega värvitud pühademuna.

Peopesad ka sellised.

Oh wait.

Võtan kehakreemi potsiku ja vaatan lähemalt.

Isepäevitajaga raisk.

Osav.

Kaua see pask kere peal muidu püsib? Õue tahaks minna.

tolerantsusest

Pideva venelaste, juutide, tshurkade, homode, neegrite, noorte, vanade, paljulapseliste, lastetute, armukeste, kodukanade [sisesta omal valikul lisa...] tümitamise peale ajakirjanduses ja kommentaarides tuli mulle üks lugu meelde. Selle anekdoodi rääkis psühholoogia õppeõud kunagi loengus illustreerimaks avalikku ja varjatud diskrimineerimist.

Sõidab USA lõunaosariikides buss ja valged protesteerivad: nad ei taha mustanahalistega koos sõita. Bussijuht ütleb:”Minu meelest olete te kõik rohelised. Nüüd palun helerohelised istuge ettepoole ja tumerohelised taha.”

See bussijuht oli muidugi libe sell. Aga eks tolerandid käituvad tihti sama sitapäiselt äärmuslikult kui äärmuslased ise. Sest see kes kuulutab et ainuke tõde on tema oma, ei saa olla tolerantne eksole. Õige tolerant peaks tolereerima ka mittetolerantseid. Üks tolerantsuse pehmeid määratlusi: selle mittevälistamine et ka teistel võib õigus olla. Rääkimata sellest et raudkindlaid järeldusi tehakse pea olematu info põhjal.

No ja üle teatud piiri on tolerantsus lihtsalt pohuism. Nii et mine võta kinni.

eitamise meistriklass

Sõidame laupäeval klubist aftekale, maastur paksult rahvast täis. Lõbus kamp  joomaseid ja kiimaseid (mõned väidetavalt ka pulbrised).

Kaks tundi tagasi veel Ülikorralik Abielunaine on ennast ilusaks joonud ja istub hetk tagasi kohatud kuti riista otsas tagaistmel.

Tshikk  liigutab ennast rütmiliselt ja räägib keppimise taktis raevukalt:”Ma ei anna sulle, ma ei anna sulle!”

Täna tuleb tibil ilmselt süüdistav jutt kõigi aadressil kes ei takistanud tal võõrast kutti vägistada kutil teda “ära kasutamast”.

Tra, peaaegu sama hea kild kui see.

Kaugemal suguvõsas on paar päristshurkat, kes sihukese aktsendiga räägivadki.

Neile saatsin ka. Sain itsitava kõne, et ei ole naljakas….muhahaha.

lihtsad soovid

 

A WOMAN’S POEM: Before I lay me down to sleep, I pray for a man, who’s not a creep, One who’s handsome, smart and strong. One who loves to listen long, One who thinks before he speaks, One who’ll call, not wait for weeks. I pray he’s gainfully employed, When I spend his cash, won’t be annoyed. Pulls out my chair and opens my door. Massages my back and begs to do more. Oh! Send me a man who’ll make love to my mind, Knows what to answer to ‘how big is my behind?’ I pray that this man will love me to no end, And always be my very best friend. I   A MAN’S POEM: I pray for a deaf-mute gymnast nymphomaniac with huge boobs who owns a bar on a golf course, and loves to send me fishing and drinking. This doesn’t rhyme and I don’t give a shit.

strangers have the best candy

Ostke mu unenäod ära.

Sellele kes oskab nii kaugel olles nii pehmelt puudutada.

I hate you.

Taustalugu: DM World In My Eyes

rehab

Theme song: Jimi Henrix Voodoo Chile

Palun mulle üks kõik-asjad-kodu.

Kiviloss ja paarknd hektarit metsikut metsa keset suurlinna. Et saaks õues rahulikult lõuata ja palja persega ringi vehkida.  Et poleks kauge linna juhlama minna (ei läheks, aga oleks teoreetiline võimalus). Või  pitsat tellida (hüpoteetiliselt). Meri peab lähedal olema. Kus loomulikult ei ujuks, sest õige meri on alati natuke liiga külm. Ja kogu see kupatus peaks soovitavalt olema mäe otsas.  Vahiks aknast kuidas põdrad dushi võtavad.

Piilusin just valge veini eilseid jääke varusid.
Läheks trenni või teeks ühe…spritzeri.

Eieieiei.

Proteiinipulber porgandimahlaga.

(Sikutab tossud jalga)

ihsand kõik tahavad mind ä

 

Oli ju plaan aeg maha võtta ja natuke pseudomasendust põdeda. Või midagi.

Ega kohe ju ei helistanudki vana koostööpartner, kellel oli kohe vaja, et ma kirjutaksin ühe (okei, tegelikult kaks) projekti ja eeldatavasti ka osaleks neis.

Ega ma ei olegi ju ringi rallinud mööda kodu- ja lähivälismaad, koosolekuid ja läbirääkimisi pidanud, eelarvealgeid tekitanud ja vaielnud, vaielnud.

Nii palju rahulikust olekust.

Ah jaa ja ma joon jälle. Hetkel veini.

gone baby gone

Töölt tulin ära.

Ei taha.

Midagi muud plaanis ei ole.

Peaks vä.

Täna istusin terve päev ja mängisin mänge ja vaatasin Fox Crime kanalilt kuidas kõik muudkui tapavad üksteist erineval viisil. Polnud vigagi.

Moblaaku saab kohe tühjaks ja laadijat otsima ei hakka.

Tõmban kardinad ette, siis pole mind kodus.

Vist elan midagi läbi.

Teaks ainult, mida.

kuidas ma trenni tegema hakkasin

WARNING!

A FUCKLOAD OF BORING PERSONAL BULLSHIT BELOW.

Ma olin keska lõpuni spordipõlgur. Mustast kohvist, alkost ja suitsust piisas et oma 166 pikkuse juures kehakaal kõvasti alla 50 kilo oleks (aplodismendid siinkohal Naisele täpse kirjelduse eest) . Allergia oli vaid shokolaadi ja maasikate peale. Aga kellel poleks.

Kere siiski  murdus ja ca 18-selt läksid allergiad kontrolli alt ära. Kärnas ja paistes ja hingamisraskused (astmale kakkus).

Saadeti Diagnostikakliinikusse täiemahulist allergiatesti tegema. Tulemuste kätte saades ütles arst:“Pole ühtegi asja, millele sa vähemal või suuremal määral allergiline pole. Sul on võimalik väga vaheldusrikast dieeti pidada: mulliga vesi või mullita vesi. Valmistu selleks, et astma süveneb.” Ja kirjutas hormoonravimid välja.

Suitsupaki tõmbasin lõpuni. Uut pakki ei ostnud. Retsepti viskasin prügikasti. Googeldasin astmaatikute ja allergiate teemal. Hirmuäratavad väljavaated. Kuna Kesse Kurat hoiatas, et kui suitsujärgselt liigutama ei hakka lähen pekki – muretsesin kõikse popimad ja ilusamad jooksutossud.

Esimene viga.

Tossud ei tahtnud ise joosta.

Ja Kessel (kes hakkas trenni tegema 5-aastaselt ja teeb seda jätkuvalt iga päev) oli õigus.  Kaal hakkas tõusma sest käed sügelesid koguaeg midagi suhu pista. Oraalse faasi häire.

Olin lõpuks sunnitud statkale minema. Seisin seal oma süütutes läikivates tossudes ja vares kraaksatas puu otsas pahaendeliselt. Tundsin, et midagi head siit ei tule.

Leppisime kokku, et ma jooksen iga päev vähemalt ühe (!) ringi staadionil. 400 meetrit. Piis ov keik.

Teine viga.

Esiteks ei olnud mul üldse mingeid lihaseid. Teiseks olid kopsud viieaastase suitsetajastaatusega harjuda jõudnud. Kolmandaks olin ma pekkis.

Ma  jooksin roomasin iga paari sammu tagant  seisma jäädes ja tundsin, et  kopsud ja süda plahvatavad. Või on juba plahvatanud ja ma see on põrgu. Ringiaeg oli mingi kümme minutit. Riided läbi higistatud, köhisin  oksendamiseni ja sülitasin tõrva kopsust. Kessel oli naljakas, aga ma olin minestamise äärel ja näost plekiline-ta ei julgenud irvitada.

“Homme jälle.”

Lootsin, et see oli küsimus.

Kolmas viga.

Ta vedas mind sinna statkale iga jumala päev. Me ei mäletanud enam, kuidas ma sellisesse jamasse olin sattunud. Annad Kuradile sõrme, ta võtab… kõik.

Positiivseid asju oli ka, kuigi vähe. Kuna enne statkale minekut oli alati hirm perses ja pärast seda ei olnud ma suuteline tükk aega midagi peale vee manustama, hakkas kaal sutsu tagasi tõmbama.

Siis ma jõudsin joosta juba kaks ringi. Ja kolm. Ilma vahepeal peatumata.

Kuu aega alustamisest jõudsin kümne ringini. Tõrva rögastades, aga ikkagi.

Olin kuskilt lugenud, et mingil hetkel tekib teine hingamine ja läheb kergeks ja joosta on mõnus.

Pullisitt. Nihujaagi ei tekkinud.

Mingi hetk märkasin lihtsalt, et ei ole enam suremisetunnet. Ringiajad lühenesid ja distantsi pikkus kasvas metsikult. Tunne oli selline, et ma võin ükskõik kui kaua ja kaugele liduda (maratoni on praeguseks proovitud mitu korda). Jooksmine on natuke masohhistlik ala – otsestelt mõnus pole olnud. Kaif on siis kui joostud, ja mida pikem on distants olnud, seda parem.

A ja asja point?

Astmast pole haisugi. (Allergiad siiski kohati kollitavad) Mõnda asja võib süüa ilma et kärna läheks. Ja jooksmisega on nagu Nike reklaamis – I wake up at 10K.

NB! kõigile kes kaalu tahavad maha saada –  ülekaalulisel (üle kümne lisakilo) ei maksa jooksmisega alustada, võib põlvedest või liigestest vigaseks jääda. Tasub ujuda, ratast vändata või kiiremalt kõndida või muu aeroobset koormust andva masinaga vehkida. Küsige esimese spordiarsti või kirurgi käest, kui ei usu.