liar, liar, pants on fire

Tuleb välja, et ma valetan isegi magades.

Kui magan ja telefon heliseb, võtan  vastu, räägin pikad jutud maha ja pärast ei mäleta sittagi.

Tudukaaslane ärkas täna selle peale, et ma räägin täiesti normaalse, reipa häälega (silmad endal kinni):”Ma olen Stockmanni juures praegu, viin dokumendid ära üles ja tulen. “

Siis panin mobla voodi kõrvale maha ja keerasin ennast uuesti teki sisse.

Kontrollimaks, et mulle ei aeta jama, vaatasin viimase vastuvõetud kõne aega.

Raisk. Olengi.

Süüdimatu loom.

Say it with me, people:

kes vana asja meenutab…

… on kahjurõõmus värdjas.

Eile, pärast tõdemust et stilist jätkuvalt vihkab ilmateadustajatüdrukut ja peale  Sickersi* raskemetallshokolaadi ja Crappy** ennasttänava suhkruvee reklaamide polnud midagi vahtida, ronisin netti.

Leidsin youtube`st Take Thati esimese video. Ma küll näriks endal vasaku jala küljest kui neid muidu vabatahtlikult vaataks-kuulaks. Kuid. Tuleb välja et algselt olid nad mõeldud for very gay audience only. Hiljem alles tuli emase puberteedi idee.

Märjad väänlevad kehad liibuvates lühikestes pükstes mängivad libestuskreemi ja värvilise vahuga + pealetõmmatud hõbestringid.

Ja põrandaharjaga üle palja perse tõmbamine.

Kui poisid tõesti ei ole vähemuse esindajad, pidid nad olema väga, väga meeleheitel. 

Enjoy.

* tärnike

** oi kaks tärnikest

räpane värk

Oo kui lumi oleks pori. Või shokolaad.

Hoovis oli lumi üle põlve. Rasvatihased olid sigahäppid.

Tänane hommikuvõimlemine toimus taksoga.

Siis istusin korraks rooli ka, sest taksojuhi lükkamisvõime oli  suurem.

I push like a pussy.

Meerika sõps helistas, ütles et ta tegi shokolaadikomme ja tahab osa mulle saata.

“Do you have a favorite kind of candy?”

- “Yes. Any.”

Saatsin talle foto tänahommikusest lumelinnast.

Ta pakkus, et saadab mulle üheotsapileti Californiasse.

Kohv haiseb nagu koerahigi.

kuus seitse

Sain meili mureliku (aga moraalse) blogilugeja käest, kes tegi mulle teene ja ütles, et ma räägin tühistest asjadest ja pealegi rõvedalt. Et kas ma ikka olen mõelnud. Väljend ”keppimine” talle ka üldse ei meeldinud.

Ega strippavad lihavõttejänesed.

Et palju olulisematest asjadest võiks kirjutada, ja ilma joodikluse propagadata.

Tjaa. Aitäh raisk, sa oled nii äge. Vahel juhtub tõesti, et ma isegi mõtlen.

Ma võiksin ju siin arutleda honkadori ja T.S Elioti paralleelide üle.

Teha kokkuvõtteid ühe ÜRO ja paari EL  asutuse töö mõtek(t)usest ja oma panusest selles.

Iivõl kristlusest.

Milliseid hinduismiga piirnevaid seisukohti omas Sokrates  ja et Nietzschegi on neilt omajagu varastanud. Hindudelt siis.

Poliitikast võiks oh kui palju jahuda.

Võibolla kunagi.

Praegu on väikesed asjad on lähemal.

Ja keppimisest tuleb - raudpolt – edaspidigi juttu.

So fuck you very many.

(P.S Kus see alkopropaganda on, ah?)

lühikokkuvõte

 Nädalavahetusele.

Oleks võinud ka hullemini minna.

Ja veel.

only ugly chicks hate sexism

Üks sõber just helistas ja ütles et häid pühasid raisk – elu on täiesti perses ja ta kavatseb kõik, mis ette satub, ära juua.

Tegelikult ongi kõige nõmedam see, kui elu sakib ebajärjekindlalt

Siis vahepeal tekib hale lootus, et ehk läeb paremaks.

Ja uue lainega tõdemust, et ikkagi jätkuvalt on perses, on hoopis raskem taluda.

Soundtrack: Rammstein Mein Herz Brennt

coming up for air

(Soundtrack: Slipknot Pulse of the Maggots)

Võõras kohas magamine korreleerub suurenenud kofeiinitarbimisega.

Mul on suured kopsud (NB!mitte segi ajada tissidega) ja praegune magamistuba on kodusest ca poole väiksem. Öösel ärkan üles selle peale, et pole midagi hingata. Ma saan ajukahjustuse niimoodi ju.

Täna on joodud 2 RedBulli, 1 topeltespresso ja 2 lattet. Ja ikka on ufo olla ja mõte koperdab.

Kofeiinitarbimise suurendamine ei taasta hävinud ajurakke.

Midagi õpetlikku leidsin ometigi. Kuidas lastele selgeks teha, et kommisöömine on kahjulik.

Ajukahjustus suurendab vägivaldsust.

evil monday

Höhöhöhöö luuserid !

P.S. Ehitusmehed lasin lahti ja kokkukeeratud pasa eest loomulikult ei maksnud.
Next please.

bitchfest

Jah, tunnistan. Mölisenud olen täna kõigi kallal. Nagu, KÕIGI. Alustasin hommikul ehitusmeestest.

Värdjad. Keeravad mingi pasa kokku, vaatavad süüdimatult otsa. “No aga paremini ei saagi.” Jee rait.

Teine pobiseb sõbra selja tagant: “No mis, tshikil on päevad vä…”

Karjud ja ähvrdad ilma tasuta jätta – kõnnivad minema. Ja järgmised on kardetavasti veel hullemad.

Msn-i kontaktid panid mu marutamise peale aknakese kinni ja olekuks “Away”.

Ma kirjutan neile e-maili, raisk!

Printisin töölauale hoiatussildi ka:

üks lobotoomia, palun

Kevadega peaks asjad liikvele minema. Aga ma elan seisvas vees.

Jubedate jõupingutuste peale grammivõrra liigub. Ja siis paar sammu tagasi.

Aga hüübivale reaalsusele (?) lisaks elan ma unes 4 paralleelset elu.

See on muidugi koguaeg olnud.

Kõige friigim on, et seal läheb ka aeg edasi, mitte ei jää minu ärkmisega seisma ja mina olen pundis. Iga kord tagasi tulles “mäletad” vahepealseid sündmusi, mis eelmisest külaskäigust alates juhtunud on. Ja seal olles teisi elusid ei mäleta.

Ühes neist ma olen isegi eestikeelne. Mees. Praegu on tütrel keskkõrvapõletik ja me käisime koos arsti juures, ta sai süsti ja mingeid ravimeid sini-valges pakis. Naine ei saanud viia, töölähetusel. Ma olen üldiselt hoolitsev issi. Pidude käigus kepin ringi mingite suuretissilistega. Kirjutan päris häid luuletusi, mis ärgates on korraks meeles.

Teine  elu ei ole maine. Aga seal on omamoodi loogika. Seletada on ainult hästi raske.

Kolmandas on mingi varasem ajastu, aga natuke teistsugune kui filmides näidatakse. Reaalsem. Detailne.

Ja  neljas on ilmselt kaugema tuleviku stsenaarium. Kole, aga püüan hakkama saada.

Nagu ajamasin on peas, krt. Ärgates olen natu sassis ja kohanemisraskustega.

Võinoh, kes ütleb et see siin pole järjekordne uni?

lihtne eit

Punapäid on nät raske rahuldada. Krokudega on sitaks kergem.

Anna keppi kui küsitakse ja ära pushi kui ei küsita.

Ära vingu.

Ära tõmble niisama.

Osta mulle see saareke.

Või siis, okei,  see.

Ja kogu moos.

oh shit, normal people

Olin eelmisel nädalal 3 päeva haiguslehel. Elus esimest korda. Ma pole kunagi puhkusel ka olnud. Ei oma kogumispensioni. Ei kuulu erakonda.  Ei ole valimas käinud.

Täna vaatasin – kahtlane summa on kontole laekunud. Haigusraha krt.

Kas  see haiguslehe värk on algus korralikuks kodanikuks hakkamise poole?
Varsti hakkan telekast Mart Sanderi saateid vaatama.
Oh õudust.

Talvepäevadel vastasmeeskonna kapten (keda ma püüdsin kalapüügivõistluste saboteerimise eesmärgil laua alla juua), kinkis mulle sinisel järelhommikul tunnustusena t-särgi kirjaga “Shaken, not stirred”. Kalapüügivõistluse nad raisad ikkagi võitsid. Aga jubeda pohmelliga. Höhöhöö.

naistepäevaporr

Meilboksi tuli juba rämedalt naistepäevaluuletusi.

Igavaid ja pateetilisi “neljas-bee-proovib-kätt”, aga juhtus ka paremat sekka.

Paremad as in  Jõekalda  räpib.

Illustreeriv katkend unikaalsest pärlist (seitse salmi oli seda kokku) :

“Vaata seda lille siin, pungub nagu tuksuv riist!”

Punase nelgi pilt oli juures.

tänase peavalu põhjus

Võõras seltskonnas padujuues avastasin, et ühe tüübiga käisime samas algkoolis (paralleelklass), teine tunneb mu onulapsi ja kolmas on mu sõbrannaga keppinud.

Tegelikult lausa  kahega neist.

Nojah, kui kaks eestlast saavad kokku ja neil pole ühtegi ühist tuttavat siis üks neist  pole eestlane. Eesti pole riik, vaid seeneniidistik.

Õhtul jätkung.

kaks sammu toitumishäireni

Mida teeb gluteenitalumatu kui tal on räige rukkileiva himu ja seda ju süüa ei tohi?

Topib viilaka suhu, närib seda mõmina ja orgastiliste oiete saatel.

Ja sülitab välja.

weird handbag behaviour

Ütlesin hommikul taksojuhile, et tal on ilusad silmad.

Või olid need sõbralikud.  Igatahes, olid küll.

Ta ütles, et mul on uhke käekott. Wtf.

Mees raisk, õpi komplimendile õigesti vastama.

Aga sellega seoses meenus.

Kunagi levis blogisid pidi fotojärjekas teemal ”mis sul kotis on”, kus kõik ladusid oma asjad lagedale ja pildistasid.

Jubedaid kodinaid, pussnuge ja pipragaasi ja näriliste kehaosi leidus seal.

See jutt sisuliselt samal teemal on sitasti tõlgitud või sitasti kirjutatud. Või mõlemat.

Aga tõesti, mu viiest käekotist igaühes on mingit kahtlast kraami.

Täna kaasasolevas (lisaks tavapärasele komplektile huuleläige-tampoonid-kamm-lõhnaõli-mentooliga taskurätid-näts- paar musti kindaid-rahakott-märkmik-ibuprofeen-sendid):

küljesahtlis on peidus 3 cm pikkune räsitud olemisega alasti plastmassist nukk.

Lasteaiast saati kannan kaasas.

Väikesed käerauad, kivikestega.

Sepistatud täring, mis kaalub ca 50 grammi. Veereks vbolla ainult kaaluta olekus.

Üks kõrvarõngas, mille paarilist ma veel loodan leida.

Kollaste post-it`ide pakk , servad nässiks läinud.

Ja mingid kruvid. Me ei tea kust nad pärit on, seega igaks juhuks ära ei viska.

Sest niipeakui  ära viskad, selgub et neid oli sitaks vaja.

Nagu sahtlivõti, mis materialiseerus pool tundi pärast kapisahtlite lahtimurdmist.

Elutseb samuti kotis.

Sisesahtlis on väike nikerdatud puulusikas. Ja roheline ümmargune poolvääriskivi.

Kõik sellised asjad, mille vajalikkust ei oska üheselt seletada. NÄNN. Killuke elust.

Ja muuhulgas ka selliste huvitavate otsingutega jõuti täna siia blogisse:

sittuvad tibid -1

gluteenitalumatus - 3

isiksusetüüp+a - 2

kaheksa jalaga nirti -1

kuidas kosmonaudid kusevad? - 2

kroku raisk - 1

kuidas sadomaso - 1

dzivnieki -1

kinnikiil

 

Pahedest ja sõltuvustest kippus nädalavahetusel kõvasti juttu olema.

Ma ei räägi õhust, veest ja söögist. Aga on sõltuvaid inimesi, kes järjepanu kipuvad järgmise asja ohvriks.

Narkar jätab süstimise maha ja avastab enda jaoks kasiinod. Või minugipärast, kudumise. Ja teeb seda 24/7.

Õgard saab kaalunälgides sundsöömisele käe ette, aga hakkab vihaselt raha koguma.

Ja tüüpidel, kel on tendents väga ägedalt kellegi üle obsessida, teevad seda jälle.

Surnud alkohooliku lesk leiab endale kähku uue samasuguse.

Aga samas.

Kui pidevalt jälgida, et poleks sõltuvusi, siis on sõltuvus sõltumatusest?