ilgeimad asjad

perekool.ee foorumid. EIIIIIIII! Ma kogemata vajutasin lingile ja enam ei tee. Selle kõrval on jõulude ajal end viimati pesnud kodutu sokis elavate vaklade väljaurgitsemine, pikkuse järjekorras sorteerimine ja seejärel soojalt ärasöömine nagu tass karget mineraalvett pohmahommikul.  Poliitkorrektsuse mõttes võiks tegelikult väiksemad enne süüa.

Mõlema poole sileajuliste ruigamine Aljosha teemal (vt ka eelmine punkt). Ja mõne suure pildi (näiteks sellise , või sellise, või sellise , ja sellise ) mittenägemine. Mitte et see oleks ammendav loetelu. Mitte et tolerantsus on ainus  võimalik olek.  Aga noh et päris pime… Tuleb siiski välja, et üllatavalt palju inimesi on rahulikud ja mõtlemisvõimelised. Muide, pubekad kannatavad kõige enam: surevad praegu  hädast, kuna Viru keskusesse ei saa hängima minna.

 Hambaarst. Peale viimatisi ägädaid muljeid on tekkinud uitmõte juua end stuuporisse ja lasta kõik hambad välja peksta. No näiteks karjuks patrullivale eesti mendile “urod bläd suka fashist” või vehiks rusikaid vene baaris ja nimetaks sibulateks ja tibladeks. Proteesid ju rokivad, telekas näitab pidevalt mingit poppi liimi mis laseb isegi kuivikuid järada. Ja teadjate sõnul on see eeltingimus suhuvõtmise maailmameistriklassi saamisel. Millised boonused seega Kesse Kuradit ootavad, ojee.

tuli ära

Minu vanaisa seal juhtumisi ei ole, ta oli vana nats. Aga, aga.

Oleks võinud ülejärgmise nädalani oodata.

Padulaisk padupaks märulipolitsei ja nõnnanimetatud massipsühholoogia oskused. Korratagamine my ass. Isegi kopter läks õrrele ära kui kambad olid otsaga vanalinna  jõudnud.

Sa oled noor, loll ja kergelt joogine, sind on kummikuulidega lastud ja nuiaga taotud ja siis juhatatakse linna, kus ei tundu olevat ühtegi menti ega mendiautot. Õujee, tasuta asjad.

Formaaat oli etteaimatavalt nurgeline, aga nii noh, põhimõtteliselt ma pooldan kui rahulolematust väljendatakse. Mitte ei minda delfi peldikuseinale uluma.

Ja hea muidugi, et aknad pole tänava poole.

miks

Filmides, enne apokalüpsist, peab Olulise Maailmaosa President vajalikuks telekas hüsteerilisele rahvale paska ajada. Sellele rahvale, kes oma teadaolevad viimased minutid telku ees passivad. Blablabla, te surete kuue minuti pärast kõik kohutavat piinarikast surma , me ausõna pingutasime aga shit happens, hoidke kõva, tsutsufrei (btw see on salvestatud teade, sest erinevalt teist, orjadest, haha, oleme meie, olulised inimesed 5 km maa all supervarjendis ja me elame happily ever after kuni tolm langeb/vesi taganeb/külm või kuum üle läheb).

Milleks vaevuda veel mingit pläma ajada? Vahet pole ju. Aga ehk on pärast maa all igav, ja dvd-sid pole ka ju lõputu hulk. Et siis on lihtsalt muhe pirnivalgel savu pahvida ja esimeste vastutulnud tisse omavate blondiinidega põhjaliku DNA-testimise alusel valitud paljunemiskaaslastega vanu salvestisi vahtida (“Nää kui palju juukseid mul siin veel peas on”). Nagu “Punk`d”, aga ilma rõõmsa lõputa.

taaskasutusest

Söön belgia shokolaadikomme uhkest lehviga karbist. Sain selle bossilt. Selle eest, et ma andsin talle hispaania-keel-algajatele CD harjutamiseks. Sama CD, mis ta mulle jõuludeks kinkis. Ma kinkisin talle karbi shokolaadikomme. Belgia omi. Vist ei ole sama karp, aga ma ei ole täiesti kindel.

(P.S. Ei ühtegi klammerdajat silmapiiril)

head asjad öösel tegemiseks

Kella poole kolme paiku lööb sinus välja  iginäljane neandertaallanne. Kaks päeva tagasi praetud tükk tuima kana leiab endale sõbra kuivanud koerajuust gorgonzola näol ja nende ühinemine on orgastiline.

Kätekreem tahab lõpuks, et teda leitakse ja määritakse. Nagu alzheimerit põdev prostituut: kasuta kui saad, sest varsti on ta jälle kurat teab kus.

Morsa häält tegeva REM-unes elukaaslase nina näppimine. Tema reaktsioonisinikad annavad pärast alust kiunumiseks ja näiteks seljamassaazhi väljapressimisteks.

Kiire pilk pesukorvi annab vastuse ammusele küsimusele, kuhu on kolinud kõik aluspüksid.

Kindlasti, kohe absoluutselt mitte ei ole öösel mõtet tegeleda selle põhilisega, mille tõttu öösel üleval ollakse. Ehk siis kirjatöö tegemise. Duh.

mida ma hüpoteetilisele pihiisale räägiksin

Kui ta viitsiks kuulata. Ma rämedamad asjad jätsin välja.

Kuidas taimed mind nii vihkavad, et sooritavad enesetapu.

Miks isased kassid tahavad minuga kassipoegi saada.

Et mul on ainult üks neer, aga ta on topeltsuuruses, nii et kärab küll. Pohmas peaga ma mõnikord muretsen, et mis tast saab niiviisi, ja joon mahla, kompenseerimaks tehtud kahju. Ja ma vihkan mahla.

Miks mu allergiad ei ole järjekindlad. Mul on neid hunnik. Ja siis pole ühtegi. Ja siis jälle, whoa.

Kuidas seks on tore. Kuigi ma lubasin rämedamatest asjadest mitte rääkida. No ok, kaks asja. Esimese orgasmi sain kogemata 5-aastaselt. Ronisin puu või posti otsa ja protsess oli ränkraske ja äkki – boom. Võibolla stripparid ka lõpetavad oma posti otsas niiviisi. Süütuse kaotasin 15-aastaselt.  Kogu protsess oli väga asjalik: sellele eelnesid läbirääkimised. Kutt oli muidugi kohe nõus mind abistama. Ja oli uskumatult koba, aga asi sai hädaga tehtud.

Kuidas joomine on tore. Ma suudan oma kehakaalu arvestades juua kohutavaid koguseid alkoholi. Viin. Teised põlevad vedelikud. Beefeateri suhtes olen ma täiesti immuunne ja võin seda juua nagu vett. Olen joonud üksi ära 0,75 liitrise pudeli ja isegi tuju ei muutunud.

Kuidas koka mõjub nagu tass kohvi ja on seega mõtetu. Ma ei pea siinjuures silmas Colat, see ikka laksab nagu kaks tassi kohvi.

Et mul pole ühtegi sünnimärki.

Kuidas kõik, mis puutub mu sugulastesse, on täiesti ptsis. Kuskil 8.-nda eluaastani ma uskusin, et pärisvanemad tulevad mulle kohe-kohe järgi. Või siis keegi kingib mulle sünnipäevaks bazooka. Pärast seda kui me teise Eesti otsa kolisime, nad ilmselt kaotasid mind silmist ja ma lõpetasin ootamise. Ma siiani olen päris kindel, et mind vahetati haiglas kogemata ära.

Et tatikana nägin inimeste ümber mingeid helendavaid ringe. Juba enne seda kui ma hakkasin kurat teab mida suitsetama ja jooma. Mõnikord näen siiani tulevikusündmusi unes ette. Pisiasju ja tavaolukordi, ei midagi fataalset.

Et mu kere termoregulatsioon on olematu. Alla +15C on mul kiirelt vaja vähemalt kahte paksu tekki ja kohta, kus kerra tõmmata. -5C alates tekivad näole külmapunnid, mis näevad välja nagu sääsekublad. Sümptomiga kaasneb tugev soov midagi sodiks lüüa. Ainuke, mis aitab, on mitu kihti kaitsekreemi ja õuesviibimise minimiseerimine.

Kuidas mind mu varbafoobia häirib. Ma ei kannata neid isegi vaadata, puudutamisest rääkimata. Varbaküüned lasen alati võimatult pikaks kasvada, sest nende puudutamine on rõve. Teiste inimeste varbad friigivad mind ka auti.

Et mu sees elab väike siga. Talle meeldib salaamipitsa hapukoorega, keetmata mannaterad suhrkuga, poolmädanenud õunad ja muu sihuke kraam. Näm.

ptsi läks see nädal ka

 

Võtsin selle nädala ausa näoga töölt vabaks, et asjalikke asju teha. Sittagi. Esmaspäeval tegin ettevalmistusi. Teisipäeval oli vaja minna B.juurde orgunnima. Kolmapäeval heegeldasin esmaspäevase töö tulemusi. Neljapäeval oli täiesti türastunud ilm ja see päev möödus enne kui ma märkasin. Reedel oli hambaarstipäev, pärast mida ma ei olnud võimeline peale vaikse inisemise enam midagi tegema. Laupäev oli shoppamis-, keppimis- ja külalistepäev.

Võiks ju arvata, et ma nüüd teen seda, mida peaksin? Think again.

P.S. Ernst ja Julio Gallo roosa veinilake White Zinfandel tõmbab jahutatuna hambad irevile. Mis on kahtlane, sest Ameerika veinid on ju üldiselt kasutatavad ainult kurkide marineerimiseks. Omapärane. Tõenäolisem versioon: antibiotsid on mu maitsemeele ära retsinud.

võtame aeglaselt

Antibiotsikuuri lõpetasin ära eile, aga mingi 24h tuleks end promilliga asjadest veel eemal hoida. Seega rõhun rohkem söömisele. Kutsusin sõpsi külla, vaatasin krimpsus näoga pealt kuidas teised veini joovad. Nüüd ma tean, mis tunne on ampulliga alkohoolikul. Ajasin igast sööki näost sisse, et noh, kompenseerida, aga ei sittagi.

vigased pruudid

 

Reede 13 jäi nädal aega hiljaks.

Täna selgus, et ma olen hobune. 7 tuimestussüstiampulli, mis peaaegu mõikasid. Ja 45 minutit hamba väljatõmbamiseks. Rets. Arst ütles et mul on ägedad igemed või midagi.

Jõudsin koju, Kesse Kurat teatas, et oli trepil jala välja väänatud ja midagi läks persse. Perse oli siiski terve, aga jalal oli munasuurune muhk. Ma olen ka kõndimispukk taksoni ja taksost kiirabini.

Tulime koju ja proovisime kasutada vetarsti antud vaktsiine kasside peal. Räme tagaajamine läks lahti. Ühe poja sain sabapidi kätte, ülejäänud lõugasid nagu kajakad amfilaksu all, emakass susises ringi ja püüdis mul aadrit lasta. Enam me sõbrad ei ole.

Täna õhtul on meil siis ibuprofeenipidu Fastum geeliga ja kuradi kassid on kõik laiali jooksnud.

uus naabripere

 

Mingil hetkel märkasime, et paks hallitriibuline isakass on üle võtnud Raipelillekese kunagise kuudi ja kolistab mööda sisehoovi ülbelt ringi. Hea tahte märgina andsin talle kausitäie piima. Ta tõmbas selle sisse ja nõudis lisa. Kokkuvõttes luristas sisse ligi liitri ja vaarus siis väravast välja.

Mõne aja pärast ilmus punti ka kahtlaselt alaealise olekuga triibuline emane kass. Ilusate roheliste silmadega. Kes ronis samuti kuuti.

Kuna nädalavahetus oli rummine, siis ma ei oska öelda, millal täpselt järgnev aset leidis .

Igatahes avastasime ühel hommikul, et kuudis liigutavad väikesed karvased asjad.  Kaks oranzhi ja üks hall. Oh perse küll, 2 kassi ja 3 poega.

Tegu on suhteliselt modernse perega. Isakass hoiab lapsi, niikaua kui emakass jahil käib. Mõnikord minnakse koos. Kui emakassile süüa anda, jätab isane kõik talle ja isegi ei liigu kausi poole. Kurat, ma tean mehi kes on oma laste piimaraha maha joonud. Aga näe, see hulkuv kassiraisk ei vaja perekonnaõpetuse tunde ja perekooli.

Ainuke jama on selles, et kuna kuut asub maast kõrgemal, kukub pea iga päev vähemalt üks kassipoegadest välja. Kuna nad on suht paksud ja rasked, ei saa kumbki vanematest nende tagasitirimisega hakkama. Ma siis osutangi kraanateenust. Emakass läheb sellepeale täiesti segi ja hakkab sisisema, õhku hüppama ja käitub üleüldiselt nagu maniakk. Faking elu.

chocolate starfish

 

Klammerdaja, mis failikapi otsas seisab, on mingi pruuni asjaga koos. Ma siiralt loodan, et see on shokolaad. Või siis on koristaja kontoritarvetega endale anaali teinud.

kaboom

Jätke jah rohkem shokolaadi-küpsiseid  lauale laokile. Päris ei lähe mul silmad kilama nagu narkaril heropakikest nähes. Ja tooge ka mulle neid komme jätkuvalt karpide viisi, tööle ja koju. Natuke veel siis ma plahvatan ja seda verd ja sitta saab teil lõbus koristada olema.

kaadreid nädalavahetusest

Beebisinine elektrikitarr ulub oma kaeblikku soolot habemes provintsimuusiku käes. Omamoodi huvitav oleks teada, mitukümmend talve need prillid on näinud. Muusikakooli heidikute varjupaik.

Seinalt vastu irvitav  kujuke, mis on nii androgüünne, et tahaks ta kivisärgi üles tõsta ja vaadata, kumb on.

Pokkerinäoga pensionärid seavad keskendunult tangosamme keset tühja saali. Koomiliselt tüsedad kehad keerlevad ettevaatlikult. Täiesti põhjendamatu üleoleku- ja haletsustunne.

Tõdemus, et su kõrvarõngas sobibki rohkem selle mehe kõrva.

Letiäärne saatuslikku nägu teha püüdev tropp, kes tahab millegipärast teada, millises sünnitushaiglas sa sündinud oled.

Palju. Põlevaid. Jooke.

Ümberolijatel pole  tegelikult vigagi. Aga vägisi tikub pähe mõte,  et kuulipilduja käes muudaks õhtu suhteliselt huvitavamaks.

Näod, muusika ja riietus varieeruvad, aga  stsenaarium on  iga kord sama. Higine tiheliolek. Kollektiivne eelmäng.

Teravkülm hommikupäike soojendab suitsulõhnalisi juukseid . Kõrvad tuksuvad eelmise õhtu tümpsu. Kainenemine on tundide kaugusel.

Pliiatsikrigin hotellilogodega paberil, mis tõstab hetkega kõik su karvad.

Hangover blues.