Tuttav piff tahab laenutada indiaanlaste sulgedest peakatteid. Ja sellega seoses meenus.
Kunagi olid meil virma suvepäevad Pirita kloostri aias. Selleks otstarbeks hankisime sõpsiga Estonia laenutusest nunnakostüümid kenasti peakatetega. Ilgelt palav ilm oli. Sõitsime liinibussiga Pirta poole, riided kotis, ise poolalasti.
Kloostri lähedale jõudes võtsime kostüümid kotist välja ja hakkasime selga panema.
Mingi vene onu vaatas seda üksisilmi pealt ja avaldas nördimust:”Sellised te nunnad tegelikult oletegi. Käite linna peal litutamas ja kui kloostrisse tagasi lähete, teete vaga näo pähe.”
Me siis kehitasime õlgu ja ütlesime et noh, elu on selline.
Onu mõtles natuke järgi ja leebus: “Nojah, noored ka veel, ega see kloostrielu pole lihtne.”
Kostümtshikuvõistluse panime muidugi kinni, sest tüüpiliselt keegi ei viitsind midagi ette võtta riietusega (peale meie oli kostümeeritult ainult tossudes “Viimse reliikvia” Gabrieli meenutav isik) ja see ei käranud mitte.















